James Herne

Uus Eesti hümn


Ajalooline Eesti hümn on aegunud - ma ei tunne end hästi selle sõnu kuuldes ning kaasalaulmine toimub pigem vägisi kui rõõmsa meelega. Kirjatüki konteksti arvestades pean vist üle kinnitama, et olen inglisepärasele nimele vaatamata Eestis sündinud ja mõlemad vanemad on eestlased ehk et olen nii eestlane kui olla saab.


Esimese Eesti hümni saamislugu

Viiulimängija, helilooja ja dirigent Friedrich Pacius sündis Hamburgis aastal 1809. Enne Helsinki ülikooli tööle sattumist töötas ta aastaid ka Rootsis. Viisi, millest siin jutt käib, kirjutas ta kokkukõlama rootsikeelse luuletusega. Soomekeelsed sõnad tehti alles paarkümmend aastat hiljem (1867), misjärel tegi sellest eestikeelse versiooni Gustav Feliks Rinne ning kohe ka Johann Voldemar Jannsen. Tänapäevases mõttes oli niisiis tegemist kõvema coverdamisega. Papa Jannseni versioon, algse kirjapildiga "Mo issama, mo ön ja rööm" sai Eestis koorilauluna hitiks. Soomlased taasavastasid Paciuse loo väga palju hiljem. 1939/1940 Talvesõja ajal kui löödi tagasi sissetunginud Nõukogude armeed, lasti raadios seda lugu iga päev justkui võitlusvaimu ülevalhoidjat, sest soome keeles on laulu pealkiri "Maamme" ehk "Meie maa".


Rahvahümn

Kui keegi arvab, et laul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" on ametlik Eesti hümn ehk seadusesse kirjutatud nagu sini-must-valge lipp ja lõvivapp, siis nii see pole. See on võib-olla isegi hea selle hapu loo juures. Tegemist on ajalooliselt populaarseks saanud lauluga, millest kujunes nö rahvahümn, aga mis juriidiliselt ei ole kunagi riiklikuks saanud. Ka soomlased pole Paciuse kirjutatud hümni riiklikustanud. Nii Eestil kui Soomel on sama probleem - see viis pole rahvuslik ja seega oleks loogikavastane seda rahvusriigi sümboliks seadusesse kirjutada. Kuna viisi ei kirjutanud soomlane ja see kirjutati originaalis rootsikeelsetele sõnadele, siis on soomlased uue päris oma hümni mõtet pidevalt veeretanud. Tulemuseta. Loodetavasti ei kaalu Eesti oma uut hümni veel järgmised sada aastat. Ma oletan, et 22. sajandil pole enam vaja hümni väljavahetamise peale vist mõeldagi, sest mida heasüdamlikemaks inimesed saavad (eeldab järjepidevat sõjavaba elu), seda vähem rõhuvad nad asjaoludele, mida inimene ise ei saa valida – nagu näiteks nahavärv või sünnimaa.


Eestis on heliloojaid, kelle üle me oleme uhked ja asjaolu, et nende loomingut ei kasutata, on minu arust peaaegu nagu nende solvamine. Ma ei kahtle, et Eesti tippheliloojad nii ka tunnevad. Meie praegusel hümnil pole Eestiga mittemingisugust seost, aga ometi pole veel kõigil eestlastel kadunud soov selllest lahti lasta. Ma eestlasena tunnen end isegi natuke häbiväärselt, et me ei saa hakkama Eesti oma hümni loomisega või veelgi lihtsama ülesandega - olemasolevate laulude hulgast rahvusliku meloodia väljavalimisega.


Vana hümni probleemid

Ma ei karda välja öelda, et mulle ei meeldi öelda asju, mida ma ei mõtle ja seega on Paciuse-Jannseni hümni probleem täpselt samapalju ka selle tekstis kui viisis.

"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" – selles lühikeses reas on palju probleeme. Ma ei soovi sellist fraasi laulda, sest minu isiklik õnn ja rõõm on mu lapsed ja mu sõbrad. Teine probleem on ajaloo prügikasti kuuluv sõna "ISAmaa". Lõpetame selle soolise diskrimineerimise lõpuks ikka ära ja juurime välja ka - Eestimaa on samapalju emade maa kui ta on isade maa.

"Sa oled mind ju sünnitand" – ei ole ju.

"ja jään sull' truuiks surmani" – see kehtis viimati Vabadussõjas ehk sajand tagasi. Tänapäeval enamus ei jää. Demokraatia põhineb enamuse seisukohtadel ja kui teile demokraatia ei meeldi, siis... ei meeldi.

"Su üle Jumal valvaku" – 21. sajandil?! Ma saan aru, et oleks mugav enda ülesanded ja kohustused mingi ülivõimsa djuudi kaela sokutada, aga see ei toimi. Parima tulemuse annab ise vastutuse võtmine ja endale lootmine.

Kuna keel on ajas palju muutunud, siis on kogu lauluteksti keelekasutus äärmiselt aegunud. Hümnis peaks olema selle laulmise ajal riigis kasutuselolevad sõnad ja tähendused, muidu jääb ta noortele võõraks ja see pole kellegi huvides. Kui sõnad kõrvale jätta, siis on Paciuse kirjutatud saksalik viis teosena muidugi üliilus. Ja seetõttu ei tahaks seda nagu käest lasta, kuid see pole eesti lugu ja seetõttu on raske seda *Eesti* hümniks lugeda. Tõenäoliselt ei kaoks see lugu ka kuhugi, sest on palju inimesi, kes peavad oluliseks vanas kinni olemist ja ma kujutan ette, et see laul kõlaks edasi nii siin kui seal.

Eesti hümniprobleem torkab nii teravalt silma, et jää või pimedaks, aga samas ei tea ka mida teha. Mu isiklik lahendus on olnud see, et ma seda vana laulu kaasa ei laula ja üritan ära viilida kohtadest, kus selle kohati nõmeda teksti peale püstitõusmist oodatakse. Vabandan, et kasutasin praegu sõna "nõme", aga tegin seda teadlikult ja peaaegu et provotseerivalt lootes et see raputab nii mõndagi lugejat - asja mõtteks on puust ja punaseks teha, et meil pole seaduslikku hümni, et asjast on paljudel vale arusaam kuna avalikult pole sellel teemal eriti räägitud. Vabas riigis ehk sõnavabaduse riigis on mul lausa seaduslik õigus selle laulu teksti osasid avalikult "nõmedaks" nimetada, sest see laul pole seadusesse kirjutatud Eesti sümbolite hulgas. Seega pole sel laulul rohkem õigusi kui ükskõik millisel teisel laulul. Kui laul ei meeldi, siis seda ei kuulata, rääkimata kaasalaulmisest. Samas tunnistan, et instrumentaalversioon meeldib mulle kui muusikahuvilisele väga ja ma ei ütle kunagi selle kuulamisest ära.


Uue hümni probleem

Aga miks selle uue hümniga siis nii kaua aega läheb? Sellepärast, et see on peaaegu et vastuseta probleem. Me saaksime kiiresti uue hümni, kui selle telliks või valiks olemasolevate hulgast mingi komisjon, aga see poleks siis ju rahva valik. Nii Eesti kui Soome hümnideks on *kujunenud* populaarseks saanud lood ehk megahitid, mis olid enne kodanike peadessse kinnistunud ja seejärel hümnideks muutusid. Selline superdemokraatlik saamistee on sümbolile kohaseim.

Aeg on lõpuni tiksunud - kas ootame kuni keegi vana laulu enam ei laula ja sellega koos kaotame hümnilaulmise traditsiooni või vahetame hümni? Juba 100 aastat on üks välismaine viis eesti hümni kohta kinni hoidnud tänu okupatsiooniaegse keelu ajal lisandunud ebaadekvaatsele särale.


© James Herne


Jaga & kommenteeri: fb.com/jamesherne.ee 
E-mail: jh@jamesherne.ee. Kriitika aitab suunda korrigeerida ja kiitus lisab jõudu. Eriti hindan esimest, aga loomulikult armastan ka teist. 
Teavitus uutest postitustest e-mailile: