James Herne

Sajatuhandesed munad


Saime Janekiga kokku BMW esinduses, kuna seal korraldati mootorrattavarustuse turg, kus inimesed said oma kasutatud varustust müüa. Ronisime esinduses mitmete bemmide selga. Minu lemmikud on enduurod ja unistuseks BMW F-seeria enduro-versioon. F-seeria tänavaversiooni mõttest ei saa ma eriti aru: baigi rehvidega off/allroader? Mulle pole kompromissid ega sellised, kes kõigile meeldida tahavad, kunagi meeldinud.


Janek BMW R nineT Racer-versiooni seljas

Ronisin ka ise BMW nineT otsa, kuid (Cafe) Racer-versioonina on ta küll ainult ilus olemise jaoks, sest madala lenksu tõttu oli sõiduasend jube. NineT'd tehakse ka mitte-cafe-racerina, normaalse lenksuga. Ainult et siis tekib küsimus, kas sa NineT'd tahad, sest siis ei näe ratas enam nii äge välja. Cafe racerid ja custom-pillid on neile, kes lapsepõlves vanematelt tähelepanu ei saanud ja täiskasvanuna seda suvalistelt inimestelt elu lõpuni peavad kerjama.

Ütlesin Janekile, et kahe peale on meil komplekt koos - mul load, sul ratas. Selle peale küsis Janek, et kas ma sõita ei tahaks? Wow. Nüüd kukkus taevas pähe. Muidugi tahan.

Meie mototaustast niipalju, et Janeki firma Lettore oli ühe ekspertiisi tõttu pidanud mootorratta ostma ja peale seda tekkis tal idee lube tegema hakata. Mul on motikaload 16-aastasest saadik. Keskkoolis käisin ja ülikooli esimesel aastal sõitsin Jawaga. Hiljem on olnud üks 600-ne baik ning lisaks olen rendiratastega sõitnud. Viimasel ajal on motikasõidusoov tagasi tulnud ja eks see huvi ka mototurule vedas, et uuesti selle maailmaga tutvusi soojendada.

"Kas sa sõita ei taha?". Kas ma tõesti kuulsin seda? Omaaegse motikamehena ma ju tean, et mootorratast ei laenata välja ning ma ei tulnud selle pealegi, et Janekilt ratast laenuks küsida. Aga Janek pakkus. Kas oli siis asi selles, et kuna tal lube veel pole, siis ta pole veel päris motomees ja ei tea sellist kirjutamata reeglit, et ratast ei laenata või olin ma ta jaoks niivõrd usaldusväärne. Loodan, et seda teist. Et vastata Janeki austuseavaldusele minu vastu ja temalt kõik väljalaenamise pinged võtta, siis ütlesin rõhutades, et võtan täieliku vastutuse masina eest. Kuigi olin plaaninud selle laupäeva töötegemiseks, tekitas Janeki pakkumine mulle sama efekti nagu varem purjelauaajastul bensujaamas tuulest sirgeid lippe nähes - töö lendas hetkega kõrvale.

Nüüd masinast: see on 1000-ne baik. Janek! Sa valisid oma esimeseks rattaks tonnise baigi?!?! OK, ratas on ligi kolmkümmend aastat vana, aga 100 kW üherattaveoga pole naljaasi! Siin ta on:


Hästi hoitud 1990 Honda CBR 1000 F

Kuna Janek oli pakkunud, siis tahtsin kohe saada. Ma ei saa olla leige sellise masina vastu. Ma polnud kunagi tonnise baigiga sõitnud. Teadsin omast kogemusest, et 600-ne oli linnasõiduks saast, sest sel polnud väänet ja hakkas liikuma alles 10.000 pöördest. 10.000 rpm aga tähendas, et siis olid kohe vilkurid peeglis ja läks jamaks. Mu 600-se baigi ajastu oli jätnud niivõrd halva maitse, et olin kindlalt otsustanud, et kui veel ratta ostan, siis peab see olema 1000 cc ja soovitatavalt V2, mitte rida-4 mootoriga. No mul oli oma ***väändemomenditust*** Suzuki RF 600 R-st jäänud totaalselt kehva mulje. Süüdistasin selles väikest kubatuuri ja nelja silindriga lahendust. Ilmselt on Suzuki rattad ka ühed kehvemad (miks nad muidu nii odavad on?), aga nad ei tohiks olla ju nii kehvad võrreldes teistega ja niisiis laiendasin väändemomendituse kõigi neljasilindriliste väikesekubatuuriliste peale. Kuna ma polnud motikaga sõitnud juba teab-kui-kaua aega, siis oleksin üheks sõiduks isegi Jawat huvitavaks pidanud, aga Janek pakkus 1000 cc ratast! Saingi paar tundi hiljem sangad pihku. Plaan oli juba valmis - et lähen sõidan Tabasalu kaudu Paldiskini. Seal on lahedaid kurve. Mootorrattaga sõites on kurvides kallutamine üks ägedamaid asju. Kui autojuhina ma ei saanud aru, miks Türisalu panga tõusul on kiirus alandatud, siis too muutuva raadiusega mäkketõus mootorratta seljas andis vastuse, et liiklusmärgid paigaldatakse arvesse võttes kõikvõimalikke mootorsõidukeid.


Uskumatu, et nii vana masin nii heas korras on. Auto puhul ei julgeks poole uuemagagi linnapiirist väga kaugemale sõita.

Kui olin ligi sada kilomeetrit sõitnud, tekkis arusaam rattast ja soov natuke seda hullumeelset kiirendust proovida, mida 1000-ne baik pakub. Teadsin, et nii võimas tegelane pole naljaasi. Teadsin, et see loom tahab end tagajalgadele ajada ning et pean ta oma keharaskusega maha tagasi suruma. Kallutasin end nii ette kui võimalik ja keerasin rutska põhja. Kuskil 7000 pöörde juures lasin järgi, sest esiots läks kergeks ja kindlus kadus. Täiesti haige, kuidas üks aparaat liigub! Täitsa haige...

Kui ma enda järgi võtan, siis tõenäoliselt on paljudel mootorratturitel adrenaliinivärin pidevalt sees, sest võimsa kaherattalise taltsutamine on paras tegu. Kuna see polnud minu ratas ja hirm oli ka, siis ma ei julgenudki teda peeneks lasta. Igatahes olin ma nüüd võlutud - neljasilindrilisel baigimootoril isegi võib väänet olla, kui kubatuuri on. Kindel on see, et kiirendusvõime sensatsioon on minu jaoks kõige kõvem elamus baigisõidu juures. Mootor teeb rattast ratta. Tuhandene pani mõtlema, et äkki ikka baik, mitte enduro (jah, muidugi oleks mõlemat vaja).

Tõele au andes ei saa madala pöörde väänet siiski päris kiita, sest alla 3000 rpm on vääne vaid rahuldav. Kohaltvõtt on neljasilindrilisega ikka veidi keeruline. Isegi tema liitrise kubatuuri juures pidi kohaltvõtul jälgima, et pööre liiga madalale ei langeks - alla 2000 rpm tahtis välja surema hakata ning üle 3000 rpm juba nokka tõstma hakata. Oskan omast kogemusest võrdluseks tuua ühesilindrilise Yamaha XT 660 enduro, mil oli väänet kogu aeg ja millega oli nauding sõita. Seetõttu mu lemmikuks ongi need "koledad" endurokad, millega saab igale poole minna lisaks sellele, et mootor on super. Mu jaoks on püsiväärtused tähtsamad kui ilus olemine. Mootorratta puhul on püsiväärtuseks sõidu mugavus, mis sõltub sõiduasendist ja mootorist, millel on väänet juba 1000 rpm juures. Ma räägin siis ratastest, millega oleks igal pool hea sõita. Ringrajal on hoopis teised nõudmised ja too 600-ne rida-4, mis mul oli, oleks rinka peal väga hea, sest seal on pööre kogu aeg põhjas ja väändemoment olemas.


Pikk teljevahe näitab, et aisade vahel on midagi tõsist. Pikk teljevahe minimeerib ületõmbamise (esiratta kerkimise) ohtu. Sellisel vanakooli pillil elektroonilist ületõmbamise kaitset pole ja ongi äge et pole. Mootorrattad on julgetele, mitte pussydele.


Ai äge


Tuhandesed mootorid (vähemalt nii vanad) väga üle 10.000 pöörde ei käi


Optimistlik spidomeeter loodab, et seier käiks 300 km/h, aga isegi 100 km/h õnnetusest ei tahaks ma mõelda. Autosõit on ikka eriti turvaline. Saksa kiirteel kellad põhjas lastes pole eriti mingit hirmu, aga baigiga mõtled juba oluliselt väiksema kiiruse juures, et avariid ometi ei juhtuks... Hirmul on suured silmad.

Kui aastal 1990 oli juba selline Honda müügis, mis kolme sekiga sajani läks, siis mis mõte oli oluliselt aeglasemal Porsche 911 Turbol? Jaa, mul läks liiga kaua aega tonnise baigi proovimiseni... Tänapäeval läheb viimase põlvkonna 911 Turbo ka kolme sekiga sajani, aga maksab üle saja tonni. Kui sul on jõhkrad munad, siis saad sellise Hondaga sada tonni kokku hoida. Motikaga kolme sekiga sajani on midagi nii kaifi, mida 3-sekise autoga päris ei koge. Autos pole hirmu (või no eks mõne jaoks on ka). Hirm lisab elamusele vürtsi, nii nõmedalt kui see ka ei kõla. Nii on.

Arvestades kui suur on vigastuse saamise oht, on mootorrattasõit natuke egoistlik tegu/hobi kui sul on järglasi, kelle jaoks sa kõige kallim oled maamunal. Enne kui ostad motika, osta asjatundja poolt soovitatud korralik turvavarustus! See pole koht, kus kokku hoida. Keegi ei lähe kukkuma või avariis osalema. Iga õige motamees on kukkunud. Riietu alati nii, et julged kukkuda! Ja motikas osta kollane, mitte mattmust. Kiivrit ostes jälgi, et see oleks ümber pea; ürita ette kujutada, mis juhtub kukkumisel. Lihtsalt päheminev (loksuv) kiiver on halb kaitsja. Mõned choppperivennad kasutavad munakoore-kiivreid ja nende puhul nõuab ilu ohvreid sõna otseses mõttes.

Ühest asjast veel. Või kahest. See motomeeste käegaviipamise komme. Et mis värk sellega on? See on natuke imelik, sest sa ei tea ju, kas kiivri taga on killer või... Aga eks olegi ju viipamine sellele näota ja kiivriga Legomehele kui inimesele selle kooriku sees. Ja sel juhul - what's the point? Algajale juhile võib selles turvarisk seisneda kui ta peab jälgima kõiki silmapiirile ilmuvaid rattureid ja neid vastu tervitama lenkstangist lahti lastes. Mul on igatahes tunne, et kui ma ei jõua vastu viibata, siis teine arvab, et olen ebaviisakas. Seega jõudumööda viipan, aga mitte kunagi esimesena, lootuses, et teine ei viipa. Ja mis värk selle grupis sõitmisega on? Peaksin seda ükskord tegema, et aru saada. Lihtne on hukka mõista - kuigi antud juhul või üldisemalt - ma ei soovi hukka mõista.


Jaga & kommenteeri: fb.com/jamesherne.ee 
E-mail: jh@jamesherne.ee. Kriitika aitab suunda korrigeerida ja kiitus lisab jõudu. Eriti hindan esimest, aga loomulikult armastan ka teist. 
Teavitus uutest postitustest e-mailile: