Peter J. King "Sada filosoofi"

"Maailma suurimate mõtlejate elu ja töö"


"One Hundred Philosophers", 2004, tõlge Sinisukk 2005


James Herne:

Filosoofid vaevuvad mõtlema miks inimesed (sh nad ise) teevad seda mida nad teevad. Raamatus kajastatud 100 filosoofi puhul pidasid vähesed neist oma sünnikohta oluliseks. Filosoof peab oma koduks maailma. Juba 2500 aastat tagasi filosoofia algusaegadel elanud Pythagoras leidis võimalusi tuhandete kilomeetrite taha reisida ja mujale jääda. Muidugi oli ka filosoofe, kes pöördusid tagasi oma kodukohta ja suurimat vastuolu pakub Immanuel Kant, kes kunagi ei reisinudki oma 80-aastase elu jooksul (ilmselt tal polnud selleks lihtsalt võimalust ja seda enam tegeles ta geograafiaga, milles oli väga tugev). Reisimine ja ümberasumine vanasti polnud võrreldav tänapäevase lihtsusega, ometi filosoofid seda tegid, sest tark ei tähtsusta üle asja, mida ta pole ise valinud - nagu näiteks sünnipaika. Siinjuures tasub märkida, et on küllaltki reeglipärane, et sõduriteks ehk tapjateks hakkavad lihtsamini inimesed, kes on elanud maailma nägemata ja vähem mõtisklenud, mis on elu.

Samuti jäi raamatut lugedes silma, et filosoofid elasid kõrge eani juba väga ammu. Olgu siin toodud kaks ja pool tuhat aastat tagasi elanud filosoofid Thales (elas 78 aastaseks), Pythagoras (75 a.), Konfutsius (72 a.), Sokrates (71 a.) ja Platon (80 a.). Ilmselt aitab ühelt poolt elu mõtestamine (elust arusaamine) õnnelikum olla ning õnnelikum olemine aitab kehal kauem terve olla. Mõtlemisest on kasu ka seetõttu, et siis mõeldakse muuhulgas kuidas oma kehaga käituda, kas süüa seda mis on maitsev või seda mis on tervislik. Söök on ju parim ravim st õieti toitudes läheb ravimeid harva tarvis. Niisiis on viimase sajandi meditsiiniareng aidanud eluiga pikendada ennekõike lollidel, sest tarkadel oli eluiga tuhandeid aastaid tagasi täpselt sama pikk nagu tänapäeval. Muidugi oli üks Kreeka filosoofide pikaealisuse aluseid ka see, et filosoofia sai tekkida heaoluühiskonnas ja vanal ajal oli heaoluühiskonnal kõige lihtsam tekkida inimesele loomulikus elukeskkonnas ehk lähistroopilises kliimas. Miks inimesed põhja ehk oma liigile ebaloomulikku elukeskkonda on roninud, on minu jaoks paras müsteerium.

Filosoofia arengust rääkides, siis antiikaja filosoofid (alates ~600 ema kuni ~500 ma) olid targad inimesed, aga siis tuli jumalausu propageerijate tõttu rohkem kui tuhandeks aastaks pime keskaeg mil ka kõik filosoofid üritasid jumala olemasolu endale tõestada (see oli muidugi ka eluks hädavajalik, sest avalik jumalasalgamine oleks olnud sama mis enesetapp). Nii oli see kristlikus maailmas. Aasta 622 Kristuse kalendri järgi on teadupoolest alguspunkt islamiusuliste kalendrile ning islam mõjus araabia filosoofiale täiesti hävitavalt, väljajuurivalt. Araabia filosoofid kadusid islamiusu tõusuga ja pole saanudki kunagi enam tekkida. Euroopa filosoofia muutus minu arust taas arukaks alles alates kaheksateistkümnenda sajandi lõpust - alates Jeremy Benthamist (käitumine loomadega) ja Mary Wollstonecraftist (inimõigused). Üheksateistkümnendal sajandil mõistuse hääl aina kasvas - Søren Aabye Kierkegaard (religiooni hukkamõist), Friedrich Nietzsche ("orjamoraali" ehk selle hukkamõist kui vaba inimene elab oma elu nagu ori) - kuni jõudis kätte kahekümnes sajand ja selliste tõeliste eeskujude aeg nagu Bertrand Russell ja Peter Singer.

On tähelepanuvääriv, et tõeliselt paljudel filosoofidel on vähemalt üks vanematest surnud siis kui nad olid alles lapsed. Kas noores eas midagi kõige traagilisemat läbi elanuna hakkad kohe küsimusi esitama ja mida varakumalt hakkad elu kohta küsimusi esitama, seda kiiremini jõuad mõtlemise juurde ning saad selles paremaks kui teised...


Tsitaadid, mis otsustasin kirja panna:


Samas võivad pinnapealsed sarnasused viia eksiteele ja näidata kaht kontseptsiooni või doktriini sarnastena, kui nad on vaid võrdselt ähmased. lk 13


Thalest peetakse üldiselt esimeseks tõeliseks teadlaseks, kuna ta kujundas mõistuspärase, ebausuvaba arusaama loodusest. lk 14


Meeled petavad meid, kuid mõistus paljastab tõe (Parmenides) lk 21


Järelemõtlemiseta pole elu elamist väärt (Sokrates) lk 23


Megareast naasis ta [Platon] Ateenasse, kus veidi hiljem asutas koos matemaatik Theaitetosega kooli Ateena eeslinnas. See seisis Platoni päritud aias Akademeia-nimelises piirkonnas ja nii hakati seda hüüdma Akadeemiaks. lk 24


Meie kirjeldatud ideaalne ühiskond ei saa iial kasvada reaalsuseks või näha päevavalgust ja pole lõppu riikide või isegi inimkonna hädadel, kuni filosoofid pole saanud selle maailma kuningaiks ning valitsejad päriselt ja tõeliselt filosoofideks. lk 25


Akadeemia õitses selle uue juhi Xenokratese all ning Aristoteles asutas omaenese kooli väljaspool Ateenat paigas, mida kutsuti Lykeioniks (siit tulenebki sõna "lütseum"). lk 26


Ükski Zenoni kirjutistest pole säilinud, kuid me teame teiste autorite töödest, et tema peateos oli Platoni ideaalriigi alternatiiv, mida kutsuti samuti "Riigiks". See kujutas ideaalset ratsionaalsetest inimestest koosnevat stoilist ühiskonda - soolise võrdsuse ja vabaduse ühiskonda, kust puudub seaduste ja kommete kord, kuid mis on sellegipoolest moraalselt kindel. lk 30


Loogika struktuur on looduse struktuur; meie sihiks peaks olema elu kooskõlas loodusega. (Zenon) lk 30


Üks Epikurose peamisi sihte oli inimeste vabastamine ebausu ja religiooni türanniast. lk 31


Nagu stoikudki, jaotasid epikuurlased filosoofia kolme harru: eetika, loogika ja füüsika. Eetikat pidasid nad neist tähtsaimaks. Epikuros väidab, et sellised ained nagu astronoomia on tähtsad ainult sedavõrd, kui nad rahuldavad meie uudishimu taevanähtuste suhtes ja näitavad religioossete õpetuste paikapidamatust. Oluline on õnn, mis tähendab pigem elamist hästi kui elu kulutamist tühipaljaste lõbude otsimisele. Me peaksime arendama endas õiget laadi ihasid, mis viivad õiget laadi õnneni, sealhulgas tervise, sõpruse, surmahirmu puudumise ja tarkuseni. lk 31


Minevikku ei tohiks kasutada oleviku eeskujuna: tark inimene ei püüa mitte järgida muistsete viise ega kehtestada mingit üldist standardit kõigi aegade jaoks, vaid vaatleb omaenese aega ja püüab lahendada selle probleeme (Han Feizi). lk 32


Inimesel on universumis samasugune koht kui kirbul või lestal (Wang Chong) lk 33


Kuid ehk ei suudakski me ilma skeptitsismita eristada propagandat, eelarvamust, dogmatismi ja ebausku ühelt poolt ja mõtteka uskumuse vorme teiselt poolt. lk 34


Budism oli saanud alguse usulise lahknemisena hinduismist 5. sajandil eKr, keskendudes peaaegu täielikult eetikale, kuid paari sajandiga oli see hakanud arendama laiemat filosoofilist temaatikat. lk 36


Kõik on suhteline ning midagi ei tohiks ei jaatada ega eitada (Naragdzuna) lk 36


Nagardzuna lähenemine rõhutab kõigi asjade seotust ja olemuslikku tühjust. lk 36


Ehkki see sõltus sotsiaalsest staatusest, oli naistel Vana-Kreekas palju enam intellektuaalset vabadust kui keskajal. lk 40


Kristlased kaldusid nägema õpetatust kuratlikkuse tunnusmärgina ega teinud kuigivõrd vahet teadusel ja maagial. lk 41


Filosoof on (või peaks olema) valmis kahtlema igas asjas ja kõiges, samas kui usklik alustab rühmast põhilistest uskumustest, mis on väljaspool kahtlust. See ei tähenda, nagu ignoreeriks või väldiks teoloog probleeme, mis tulenevad tema usust; ta maadleb paljude küsimustega, mida tavalised usklikud peaksid lahendatuks ja väljaspool kahtlust olevaks (nagu imede olemasolu, palve efektiivsus, isegi jumala olemus). Tegelikult kalduvad teoloogide uskumused kõigis religioonides liikuma tavaliste usklike omadest aina kaugemale. lk 59


Üks filosoofia mõju religioonile, eriti Läänes, oli selle tõukamine mitteratsionalismi suunas. Kuna usu peamised ratsionaalsed alused (nagu jumalatõestused) paljastati mõistusevastastena ning tekkis aina enam probleeme usu mitmesuguste aspektidega (nagu kurjuse probleem), muutus keskseks arusaam usust kui teatud laadi uskumusest ilma ratsionaalse aluseta (või isegi uskumusest, mida pole võimalik mõista) ning see kuulutati lõpuks vooruseks iseeneses. lk 59


Praktikas tähendab see enese piiramist loomulike vajadustega ja kunstlike vajaduste vältimist. Hästi tasakaalustatud, vooruslik ühiskond on selle tulemus, kui igaüks saavutab ise ihade vältimise, nii et kõik elavad vastavuses loomulike printsiipidega. (autori käsitlus Zhu Xi'st) lk 65


Terve mõistus on maailmas kõige paremini jaotatud asi: igaüks arvab endast nii hästi, et isegi need, kes kõige muuga kuidagi rahule ei jää, ei soovi tavaliselt seda endale rohkem kui neil juba on. (René Descartes 1596-1650) lk 89


Ma olen pärit sellelt ja sellelt maalt, seepärast peaksin ma uskuma, et üks teatud pühak jutlustas evangeeliumi [...] Mis iganes ordust või maalt sa tuled, peaksid sa uskuma ainuüksi seda, mis on tõde ja mida sa kalduksid uskuma ka siis, kui tuleksid mõnelt teiselt maalt. (Antoine Arnauld 1612-1694) lk 90


Ja ükski tõde ei näi mulle ilmsem kui et elajad on mõtte ja aruga samavõrd varustatud kui inimesed. (David Hume 1711-1776) lk 109


Rousseau'le [Jean-Jacques Rousseau 1712-1778] on vastuvõetav ainult otsene osalusdemokraatia; niipea, kui inimesed lasevad ennast esindada, kaotavad nad oma vabaduse. Vabadus on tõepoolest tema poliitilise filosoofia keskmes, kuid ta eristab hoolikalt madalamat liiki vabadust, mis lubab indiviidil lihtsalt teha, mida ta (kirgede orjana) tahab, ning kõrgemat liiki vabadust, mis tähendab osalemist ühiskondlikus maailmas - autonoomset vabadust elada pigem vastavalt omaenese reeglitele kui reegliteta. lk 111


Inimene sünnib vabana, ent on ometi kõikjal ahelais. Ta peab ennast teiste isandaks ja on siiski suurem ori kui nemad. (Jean-Jacques Rousseau 1712-1778) lk 111


Immanuel Kant'i (1724-1804) kohta: "reisimata kunagi kodust kaugemale kui 50 miili /.../ geograafiat (tema kirjutised sel alal olid eriti mõjukad)" lk 112


[Meie moraalsest vastutusest loomade ees:] Küsimus pole mitte "Kas nad oskavad mõelda?" ega "Kas nad oskavad rääkida?", vaid "Kas nad oskavad kannatada?". (Jeremy Bentham 1748-1832) lk 114


Mary Wollstonecraft (1759-1797) "Inimõiguste kaitseks" (1790). Selles ei tegelenud ta üksnes halva kuninga vastase revolutsiooni küsimusega, vaid ka laiemate teemadega nagu orjakaubandus, ühiskondlik ebavõrdsus ja vajadus mõistusega ebausu vastu võidelda. 1792 avaldas ta oma tähtsaima teose, "Naiste õiguste kaitseks", mille radikaalne sisu ja toon tekitasid tormi. Selles kaitses ta naiste võrdsust meestega, sealhulgas naiste hääleõigust, ning näitas viise, kuidas enamiku naiste iseloomu on loonud neile meeste poolt valitud haridus ning põlistanud meeste peale surutud ühiskondlikud struktuurid (ta kirjeldas abielu kui legaliseeritud prostitutsiooni). lk 115


Kristlus tegeleb subjektiivsusega ja ainult subjektiivsuses eksisteerib tõde, kui seda üldse olemas on; objektiivselt pole kristlusel mingit eksistentsi. (Søren Aabye Kierkegaard 1813-1855) lk 124


"religioossel usul pole pole ratsionaalset alust - ainult põgenemine meeleheite ja õuduse eest" (Søren Aabye Kierkegaard 1813-1855) lk 125


Kierkegaard kasutab Aabrahami ja Iiisaku näidet, illustreerimaks, kuidas üksikisik võib teha usuhüppe teisele poole ratsionaalsust, religioossesse eksistentsisfääri. lk 125


Me ei ole passiivselt maailma meelevallas, vaid ohjame seda - ja peaksime tegema seda nii, et vabastaksime ennast ja kaasinimesi. (Karl Heinrich Marx 1818-1883) lk 126


[John] Dewey arvates tuleks filosoofias näha haridusteooriat, kuna ta pidas haridust "protsessiks, mille käigus vormitakse põhimine intellektuaalne ja emotsionaalne suhtumine looduse ja kaasinimeste suhtes". lk 143


Minu elu on valitsenud kolm lihtsat, kuid vastupandamatult tugevat kirge: igatsus armastuse järele, teadmiste otsing ja väljakannatamatu kaastunne inimkonna kannatuste vastu (Bertrand Arthur William Russell 1872-1970) lk 144


1916 kaotas ta [Bertrand Russell] oma sõjavastase tegevuse tõttu koha Cambridge'is, nii kolledž kui valitsus määrasid talle rahatrahvi ja ta kandis viis kuud vanglakaristust, mille ajal kirjutas "Sissejuhatuse matemaatilisse filosoofiasse" (1919). Pärast sõda [I MS] külastas ta Nõukogude Liitu, mille sotsialismiversioonis ja -praktikas ta sügavalt pettus.../---/ Sõja [II MS] järel sundisid patsifistlikud veendumused Russelli taas tegudele ja ta võitles tuumavõidurelvastumise vastu, sai Tuumadesarmeerimiskampaania asutajapresidendiks, kirjutas ühismanifesti koos Albert Einsteiniga ning pärast üht meeleavaldust vahistati ta jällegi - kaheksakümne üheksa aasta vanuselt. lk 144-145


Meil kõigil on kalduvus arvata, et maailm peab kohanduma meie eelarvamustega. Vastupidine vaatenurk nõuab mõningat mõttepingutust ja paljud inimesed pigem sureksid kui mõtleksid - ning tegelikult nad teevadki nii. (Bertrand Arthur William Russell 1872-1970) lk 145


Iqbali filosoofiline töö sisaldas mitmete Lääne filosoofiliste mõjude, sealhulgas Leibnitzi, Hegeli ja Nietzsche toomist islami vaimuilma, luues niimoodi lootuse ehtsa islami filosoofilise mõtte taaselustamiseks - islami naasmiseks selle kohale filosoofias - lootus, mil jääb veel päriselt tõeks saada. lk 146


Pole tingimata vajalik, et inimene oleks religioosne, kuid on hädavajalik, et ta oleks filosoofiline. Kui ta on filosoofiline, on tal parim osa religiooni headest külgedest. (Fung Yu-Lan 1895-1990) lk 152


Teadus ei tõesta teooriad; see aktsepteerib neid kuni ümberlükkamiseni. lk 155


Ta [Karl Raimund Popper] väidab nagu ka Hume, et ehkki ükski empiiriliste andmete kogum ei suuda kunagi teooriat lõplikult verifitseerida, võib üksainus vaatlus selle falsifitseerida. Nii töötab teadus mitte selle teooriate toetuseks tõendusmaterjali kogudes, vaid püstitades kujutlusrikkaid ja julgeid oletusi, mida ta seejärel püüab falsifitseerida. Sellistele katsetele vastupidamine kinnitab, kuid ei tõesta teooriat. lk 155


Toomaks esile tõeliselt fanaatilise natsionaal-sotsialisti soovide erakordset loomust, kujutlegem, et me võime sooritada tema kallal järgneva triki [...]. Me ütleme talle: "Sa ei pruugi seda teada, kuid me oleme avastanud, et sa pole mitte oma arvatavate vanemate, vaid kahe puhtaverelise juudi laps, ning sama kehtib ka su naise kohta." [...] Kas on usutav, et ta vastaks - nagu ta loogiliselt võiks - "Hästi, saatke sel juhul mind ja kogu mu perekond Buchenwaldi!"? (Richard Mervyn Hare 1919-2002) lk 159


Õigupoolest oli moraalifilosoofia ta [Gertrude Elizabeth Margaret Anscombe] filosoofia suurema osa lähtekoht - isegi "Intentsiooni" kirjutamise ajendas osalt ta seisukoht, et president Truman (kellele Oxfordi audoktori kraadi andmise vastu Anscombe oli just protestinud) oli süüdi sõjakuritegudes, kuna ta kasutas Jaapani tsiviilelanike vastu tuumarelva. lk 164


Kas sellised distsipliinid nagu ajalugu, ökonoomika, sotsioloogia ja psühholoogia on tõelised teadused? Milline on hea teaduslik seletus? Milles seisneb teaduslik progress? lk 167


Just nagu on olemas ratsionaalsed nõuded mõtlemisele, on olemas ka ratsionaalsed nõuded tegutsemisele - ja altruism on üks neist. (Thomas Nagel 1937-) lk 175


Teod on õiged sõltuvalt sellest, kuivõrd nad edendavad õnnelikkust, väärad aga vastavalt sellele, kuidas nad tekitavad õnnelikkuse vastandit. (John Stuart Mill 1806-1873) lk 181


Praktilise eetika tüüpiliste järelduste hulka kuuluvad Peter Singeri väited, et me ei tohiks tappa toiduks loomi... lk 181


[Peter] Singer pani oma programmi paika 1975. aastal ilmunud raamatus "Loomavabastamine". Selles väidab ta, et ehkki inimestel on pikk loomade väärkohtlemise ajalugu, puudub sellisele käitumisele moraalne õigustus. Moraalsuse aluseks on ebavajaliku kannatuse põhjustamise väärus... lk 182