Lennart Meri reisiraamatud



Lennart Meri on olnud minu jaoks kõige väärikam Eesti President. Teine lemmik selles ametis on Kersti Kaljulaid. Ta küll pidi õigepea ametisse astumise järel ajast ja arust usklikele alla vanduma, kuid suutis enne seda oma väärtushinnangud välja näidata. Mõelda tuleb oma peaga ja tegude eest vastutust kanda ning patukahetsus ei muuda tegu olematuks. Toomas-Hendrik Ilves mängis oma tõsiseltvõetavuse maha lapsevanemaks saades üle-60-aastaselt. See oli äärmiselt egoistlik tegu. Laps tahab, et ta saaks vanemaga aega veeta ka siis kui ta täiskasvanuks on saanud, aga siin numbrid ei klapi. Vaatamata Arnold Rüütli tasakaalukusele ei saanud ma tegelikult kunagi aru mis president ta oli. Ja Pätsist pole ju mõtet rääkida, see teema on liiga kontroversiaalne.

Tagasitulles Lennart Meri juurde - kuna tahtsin rohkem teada, mida tal öelda on, ostsin antikvariaadist korraga kõik tema reisiraamatud.


Karakurtide ja kobrade jälgedes (1959)

See raamat meeldis mulle tema reisiraamatutest kõige rohkem. Ilmselt ka sellepärast, et soojad maad ja Kesk-Aasia minu jaoks põnevad tunduvad. Mulle küll ei meeldi raamatu pealkiri, ega ühegi tema raamatu pealkiri, sest nendest paistab välja liigne enese kirjaoskuse imetlemine ja need pealkirjad ei kanna mingit infot/väärtust. Mida ütleb teile "Kobrade ja karakurtide jälgedes"? Mõelge... Ei, see ei tähenda seda (Kesk-Aasias vist isegi ei ole kobrasid). Meri pani sellise pealkirja, kuna nende 30-liikmeline matkagrupp oli löödud kolmeks 10-liikmeliseks ja igal grupil oli nimi. Esimese grupi nimi oli "Kobrad" ja teise nimi "Karakurdid". Kuna Meri oli kolmandas grupis, mis teiste kannul sammus, siis ta sai raamatu pealkirjaks "Kobrade ja karakurtide jälgedes". See on esimene L. Meri reisiraamatutest (kirjutatud 30-aastaselt) ja ainus, mille teistkordset lugemist kaalun.


Laevapoisid rohelisel ookeanil (1961)

Kõige halvem L. Meri raamat. Tema tüüpiliselt haigutamaajav-venivale kirjastiilile lisaks on see raamat Nõukogude Liitu kiitev. Pealkiri on jällegi eneseimetluse tulemus. Raamat räägib rohelise Siberi jõematkast. Peab ikka väga suur reisi- ja seiklushimuline olema, et sellest punasest materjalist viimase leheni end läbi närida.


Virmaliste väraval (1974)

Raamat räägib L. Meri matkadest Põhja-Siberis. Muuhulgas saab teada, et ta on lennukit juhtinud!


Lähenevad rannad ehk reisid 130. ja 160. meridiaani vahel

(1964 a. teose "Tulemägede maale" mahukam uusväljaanne aastast 1977)

"Tulemägede maale" oli normaalne pealkiri Kamtšatka vulkaane sisaldava reisiraamatu pealkirjaks, aga "Lähenevad rannad" lõhnab minu arust naudinguaine abil väljamõeldud pealkirjale.

Kõik raamatud on küllaltki igavad lugeda, nõuavad pingutust, et jõuda järgmise huvitava kohani mitmekümne lehekülje pärast. Aga reisihuviline suudab need kuidagi läbi võtta, sest raamatu lugemine on nagu reisimine, et kunagi ei tea, mis tulla võib - kuigi jah, suures plaanis on ikka teada mida oodata. Et siis, hea president oli, aga mitte nii hea kirjanik.


Mõned tsitaadid raamatust "Lähenevad rannad" (see oli viimane neljast ja alles selle lugemise käigus tekkis idee midagi välja kirjutada):


Sest aasta - üks kolmekümnendik senisest elust - on liiga palju, et seda lasta tühjalt joosta! lk 9


Teadlastega on juba kord nii, et hilisemad põlvkonnad plaksutavad nende avastustele ja vaikivad maha nende eksitused. Lomonossov uskus elu lõpuni olematusse flogistoni ja Krusenstern niisama olematusse Sahhalini poolsaaresse. lk 40


Mida suudab surm, kui inimene on niiviisi elanud? Surm taandub elu üheks tunnuseks, ja ongi kõik. lk 71


Otsija ei tunne tööd, mis tema jaoks oleks liialt naeruväärne. Naeruväärsed on tema kahtlased askeldused üksnes kõikteadjate silmis, kellele maailm tähendab valitsemist ja elu seedimist. lk 101


Inimeste erinevus ei saa olla aluseks nende hindamisele. Inimkond ei jagune niivõrd rassideks ja rahvusteks kui otsijateks ja tarbijateks. lk 101


Seepärast kuulus kõigi pidulike sündmuste, aga ka elu raskete silmapilkude juurde karastav meresuplus, millest pidid osa võtma niihästi raugad kui imikud, olenemata aastaajast. Nagu halb anekdoot kõlab selle kõrval teade, et esimesele eurooplaste poolt kohatud aleuudile pakuti peeker viina ja piibutäis tubakat. lk 115


Teavitus uutest postitustest e-mailile: