James Herne

Lapsed

Seks naudingueesmärgil ilma rasestumisvastaste vahenditeta on mängimine tulevaste eludega ja peab seetõttu olema hukkamõistetud. Armastust mittesisaldavast sekssuhtest alanud elu on lapse inimõiguste räige mittearvestamine. Laps vajab kahte vanemat. Isegi kui nad ei ela koos, siis peavad nad mõlemad lapse jaoks olemas olema.


Lapse saamine

Lapse saamine on elu kõige loomulikum asi, aga tuleb aru saada sellega kaasnevast vastutusest ja tulevikku vaadata - kas tehtav inimene on hiljem rahul, et ta sellesse projekti peaosatäitjaks pandi? Öeldakse „Ma tahan omale last saada!“ Just - „omale saada“ -, aga me räägime siin teise inimese elust, keda siia projekti hakatakse panema. Minu arust ei kuulu ükski inimene teisele - ei kuulu lapsevanemad üksteisele ega laps vanematele. Kui üks osapool võtab teist kui oma vara, mitte kui elusat unikaalsete soovidega indiviidi, siis midagi head sellest ei tule.

Lapsetegu pole endale lemmiklooma tegemine. Tuleb mõelda tulevase lapse seisukohast. Kuna lapse nõusolekut/soovi ellu astuda ei saa küsida, siis tulevane vanem peab võtma end kui oma tulevase lapse esindajat ja otsustama, kas antud olukorras ja antud partneriga on õige last teha – kas suudetakse lapsele tagada õnnelik elu? Lapse saamine peaks olema eksklussiivne asi, mitte et iga vastutusvõimetu jobu elusid annab. Et kes lapse saab, see näitab välja, et ta on selleks vastutuseks valmis, et ta on valmis oma lapsik-egoistliku elu vahetama täiskasvanu elu vastu. Ja mittemidagi pole halba selles, kui inimene otsustab jääda elu lõpuni lapseks (ehk lapsi mittesaanuks). Minu põlvkonda kasvatati üles nii, et lapsi justkui peab saama. Maailm on ülerahvastatud ja lapsi mittesaavad inimesed on minu jaoks teatud mõttes kangelased. Nad päästavad maailma enda tulevikuõnne arvelt (ma arvan, et elu teises pooles on raske õnnelik olla kui sul last pole, kes sind armastab).

Paljud inimesed, kes on kogemata lapse saanud, peavad oma kohuseks lapsele ainult süüa ja peavarju anda (ajendiks ühiskonna ees häbiposti mitte sattuda). Tegelikult on täisväärtuslikuks inimeseks kasvamiseks vaja kõige rohkem vanema armastust. Armastuse andmine võtab aega ja egoistlikud vanemad oma aega oma lapse peale ei kuluta. Mittearmastav suhtumine enda sigitatud lapsesse on minu arust ülim kuritegu. Sa võid vihata lapse teist vanemat, aga kui sa lahkud oma järglase elust, siis vihkad sa ennast. Endaga tegelemine on kurnav ja lihtsam on viina juua, aga õnnelikult saab end tunda vaid siis kui sa pole kellegile halba teinud. Kõige rohkem halba saab inimene teha oma lapsele, sest lapse jaoks algab maailm vanematest.


Millal last saada?

Mulle tundub, et lapsi pole mõistlik saada seni kuni sa ise lapsikult ja egoistlikult käitud. 40-aastane vanem on oluliselt parem vanem kui 30-ne, rääkimata 20-aastasest laps-vanemast. Inimesel peab olema nooruspõlv, kus ta saab olla egoistlik ja teha asju, mis talle meeldivad. Kui sünnib laps, siis tuleb 20-ks aastaks oma egoism ja huvialad suurel määral maha suruda, sest kui sa seda ei tee, ei saa su lapsest läbilööjat-hakkamasaajat ja sa hoiad ta kätt elu lõpuni.

Kuigi ütlesin, et lapsi pole mõistlik saada seni kuni ise lapsikult ja egoistlikult käitud, on selles teoorias mingi auk sees, sest 30-, 40- ja 50-aastased lasteta inimesed, keda ma tunnen, on kõik rohkem või vähem egoistid. Ilmselt on lapsesaamine see, mis egoismile jalaga tagumikku annab. Kui hästi läheb. Sest egoism on nii armas asi, et sellest hoitakse kümne küünega kinni. Ehk et siis minu soovitus oleks lapsi saada kolmekümnendate lõpus, aga see on puhtalt minu teooria. Saada laps 50-aastaselt on teistpidiäärmus ja kindel märk egoismist, sest laps tahab, et tal oleks elus vanem ka siis kui ta on täiskasvanuks saanud.


Laste ahistamine vanemate poolt

Praegu näitame igati õigustatult näpuga arengumaade poole, kus kasutatakse lapstööjõudu, aga kole tõde on see, et nii oli see ka esimese Eesti ajal. Sellest on vaid mõni põlvkond möödas kui lapsi tehti talupidamises selleks, et neid ära kasutada, mitte selleks, et neid armastada. See polnud lapse huvides et ta 10-aastaselt tööle saadeti. See oli vanema huvides. Selliseid töölisi tehti palju, mis tähendab, et aega lapse kohta jagus seda vähem mida rohkem neid oli tehtud. Neist töölistena kasvatatud inimestest kasvasid egoistid, mis on täiesti loomulik. Meie jaoks on probleem selles, et nad on meie vanavanemad ja nende lastest kasvasid ka enesearmastajad, kelle peres meie kasvasime. Õnneks pole tänapäeva heaolutingimuslikes eesti suurperedes sellist seost laste arvu ja sirguvate egoistide vahel nagu see oli varem. Põlvkond põlvkonna järel saavad inimestest paremad (peaasi, et sõda meid egoistideks tagasi ei paiskaks!). Me ei näe enam esimese Eesti ajale tüüpilisi firmade nimesid "X ja pojad", mis oli selgemast selgem väljendus, et vanem pidas end paremaks kui oma lapsi või teistpidi, et ta ei pidanud last võrdväärseks inimeseks. Kuigi on suhteliselt tavapärane, et meie generatsioon ei saa hästi läbi oma vanematega ja nende generatsioon oma vanematega, näen ma ometi et mul ja mu sõpradel tulevad lastega head suhted. Ma loodan, et asi pole pelgalt selles, et olen enda ümber kogunud head inimesed, et see on ikka üldine tendents.

Kui vanem sunnib lapse uskuma midagi, mida ei saa tõestada, siis ta vägistab oma last mentaalselt. Ükski laps pole usklik, usklikuks kasvatatakse. Laps ei tohiks midagi vanemalt kuuldut võtta kindla tõena, ta peaks tõestust nõudma. Kahekümne esimese sajandi lapsed saavad aru, et neid ei sünnitanud jumal, vaid nende vanemad. See tähendab, et vanem (mitte jumal) vastutab oma lapse heaolu eest, sest laps ei tahtnud sündida, see oli vanema egoistlik soov saada omale „lemmiklooma“ või siis tihtipeale hoopis „valearvestus“. Alles mõni generatsioon tagasi oli ajupesu-tagajärgne suhtumine, et laps sünnib tänu jumalale ja lapsest peab saama oma vanema toetaja. Justnimelt *peab* saama. Hea vanema puhul juhtub see ise, aga usklik maailm pani lapsele kohustuse kuna see oli vanemale kasulik. See põlvkond (minu isa põlvkond), kes jäi kahe arusaamise vahepeale, on nii-öelda hammasrataste vahele jäänud, sest tema vanemad said teda usus, et laps on vanematele võlgu, ja nii suhtus ta ka oma lastesse. Paraku lõppevad valed lõpuks alati, inimesed saavad targemaks (suur aitäh internetile – see on suurim inimestele tarkuseandja inimajaloos) ja laps sai aru, et ta ei nõudnud enda siia ilma toomist, et teda toodi siia kahe inimese poolt. Ma sain aru – olles omakorda oma last alguses samamoodi vääralt kasvatanud – et mu laps pole siia tahtnud tulla, teda toodi ehk et tema eest võeti vastutus ja seega tuleb tagada tema õnn. See on altruism ja altruism tundub niivõrd vale vaadatuna vaid paar põlvkonda vanemate inimeste poolt, sest neid oli kasvatatud egoistlikult. Kui laps on armastusega üles kasvanud, siis ta peegeldab seda ka tagasi ja see on loomulik viis kuidas laps täiskasvanuks saades oma vanema elukvaliteeti parandab.

Lapsi veel mitte saanud inimesel ei ole mingeid kohustusi, sh ei ole kohustusi vanemate ees (on tahe, kui vanem on selle välja teeninud). Kuigi lapsi mittesaanud inimestel ei ole kohustusi, võiksid nad ikkagi olla inimestena eeskujulikud. Mõtlen näiteks seda, et mõned kel last pole, lähevad punasega üle tee ja ei mõtle selle peale, et mõni väike laps võib nende eeskuju tõttu hiljem surma saada.

Kui laps peaks valima elus sama hobi või töö kui vanem, siis on väga suure tõenäosusega see vanemapoolse mõjutuse tulemus. Arvestades, et on olemas sadu töö- ja hobivaldkondi, on väga ebatõenäoline, et laps valiks ilma agitatsioonita sama ala kui vanem. Seega on lausa nipiks jälgida, et laps sama alaga tegelema ei hakkas, et teid egoistlikuks vanemaks ei peetaks.


Lastest hoolimine

Kui su vanem ei suutnud sulle jalgratast osta ja pidid ise tööl käima, et seda osta, siis sa ei pea omakorda oma last karistama ja talle seletama, et ta peab ise omale jälgratta ostma. Kui sa polnud rahul oma nooruspõlvega, siis ole inimene ja tee oma lapsele hea elu.

Arvesta, et mida rohkem lapsi teed, seda vähem iga laps armastust saab, sest hoolivuse kogus on lõplik mitte lõpmatu. Ära tee palju lapsi! Ole iga lapse jaoks olemas. Lapsed vajavad igal juhul ja iga hinna eest tähelepanu, kasvõi selle hinnaga, et saavad riielda. Ja karistamine on populaarne kuna see võtab kõige vähem aega. Õnneliku lapse kasvatamine võtab aega. Oma aega ei raatsi paljud laste peale kulutada ja eriti näitlik on see kui kuulus inimene oma lapsest ei hooli (raha saatmine pole hoolimine, seda tehakse, et ühiskonna silmis oma nägu säilitada). Muidugi on kunst midagi suurt, mida inimene saab endast maha jätta, aga tihti on sellele pühendutud rohkem kui oma lapsele, mis teeb sellise hinnaga tehtud kunsti tegelikult väärtusetuks. Ma ei mõtle siin ainult Jaak Joalat, kelle plaat mul autos on, selliseid näiteid on lõputult.

Lapse kasvatamise seisukohast on sama, kas sa ei õpeta last või su kommunikatsioon on karm, ei teki usalduslikku vahekorda ning su infot ei usaldata, ei võeta vastu, kuigi vanem on enda arust selle välja öelnud. Tean seda omast kogemusest pojaga. Olin alati arvamusel, et armastan teda 100%, aga ühel kriisihetkel sain teada, et tema nii ei tundnud. Ma olin liiga karm olnud. Muutsin end totaalselt ja peale seda on meievaheline side aina tugevam ning see on üks paremaid asju elus.

Seoses lastest hoolimisega on mul üks tõsine küsimus ka: millal võetakse vastutusele räigelt ülekaaluliste laste vanemad? Kui täiskasvanud inimene on ülekaaluline, siis see on tema asi, aga kui ta oma lapsele söödab aineid, mis antud lapse organismiga ei sobi (näiteks suhkur ja liimaine ehk gluteen), siis selline vanem ei tegutse lapse huvides. Vanem, kes saab lapselt kiita, et ta hea koogi tegi, tõenäoliselt ei ole hea vanem, sest meie füüsilist tööd mittetegevate arvutiinimeste ajastul ei ole mõistlik magustoite ja pirukaid süüa. Ma ei räägi inimestest, kellel ülekaaluprobleemi pole. Räigelt ülekaaluline laps ei tunne kunagi, et ta on „OK“. Inimese kaal tekib ainult sissesöödud toidu kaudu ja ma ei soovi kuulda lollide inimeste juttu, et too inimene peabki paks olema kuna ta on selline „paksu kondiga“. Ma olen ise olnud pikalt ülekaaluline, aga õnneks enam mitte. Sain lõpuks aru, et mu kaal sõltub peamiselt sellest *mida* ma söön, mitte sellest kui palju ma söön või kui palju ma trenni teen. Muidugi on hea lapsele makarone teha, sest neid saab poest peaaegu tasuta ja laps kiidab ka, aga see toimub lapse tervise ja tulevikuõnne arvelt. Kui laps on kerge kaaluga, siis ta on kehalise kasvatuse tunnis tegija. See annab talle kõrgema enesehinnangu, mis on ülioluline komponent õnnelik olemiseks.


Lapsega tuleb käituda nagu oma parima sõbraga

Lapsevanema staatusele liigse väärtuse omistamine pole õige. Pole õige, et üks on boss ja teine alam, pole õige et üks on vedaja ja teine järelkäru, kes peab minema sinna kuhu veetakse. Last ei tohi alavääristada, temaga tuleb käituda nagu võrdsega. Minu jaoks pole niivõrd oluline olla oma lapse vanem kui tema sõber-õpetaja. Ma olen kindel, et kui oled hea vanem, siis su lastest saavad tulevikus su parimad sõbrad. Et see nii oleks, tuleb nende üleskasvamise ajal neisse suhtuda nagu oma parimatesse sõpradesse - sõbrale ei sunnita midagi peale ja sõpra ei karistata. See muidugi eeldab, et sul on sõpru, sest tõeliste sõprade arv näitab, kui hästi sa inimestega käituda oskad. Karistamiseni jõudmine on ju tegelikult ka alati vanema süü - ta pole olemas olnud, et head eeskuju näidata või on lausa halba eeskuju näidanud ja sealt on laps jõudnud teoni, mille eest vanem tahab teda karistada.

Laps ei ole sinu koopia, tal pole sinu huvid (kui sa neid peale pole surunud) ja üldisemas mõttes ta pole *sinu oma* - ta on indiviid! Ära sunni last ellu viima enda unistusi. Lapse elu ei tohi olla maraton, kuhu vanem on pannud lapse jooskma vastu tema tahtmist ning siis teeb teda veel raja ääres maha, selle asemel et toetada.

Et lapse "kasvatamine" oleks suhteliselt lihtne ning sirguks õnnelik inimene, käitu temaga nagu oma parima sõbraga, kelle puhul sa ei saa endale lubada käitumist, mis sõbra ära peletaks. Kui sa ei nõustu mu teooriga, siis sa ahistad oma last kuna su võim käib tast füüsiliselt ja mentaalselt üle, aga see ülekohus lõpeb, sest laps on varsti suur. Looda, et sa ei saa karistatud!


Lapse kasvamine ja tema jaoks õieti olemas olemine

Jah, just „kasvamine“, mitte „kasvatamine“. Sõna „kasvatamine“ kõlab igal juhul halvasti, sest see sisaldab ülemvõimu ehk ahistamist, mis heast südamest ei tule. „Kasvades“ on lapsed õnnelikud, „kasvatades“ ei pruugi olla.

Ma tahaks tegelikult kasutada väljendit „lapse jaoks ÕIETI olemas olemine“. Lapse jaoks õieti olemas olemine on üliraske, sest seda peab hästi tegema nii oma südametunnistuse järgi kui lapse poolt vaadatuna (no, et kas tema ka tunneb, et asjad hästi on). Üheksast viieni tööl võib kõlada ohverdusena vanema poolt lapse hüvanguks, aga olge kindlad et laps seda nii ei tunne ja nii see ei olegi. Laps pole tahtnud siia tulla ja kui sul rahateenimiseks sellist viisi pole, mille kõrval ka laps end hästi tunneks, siis pole sul plaan kõige paremini õnnestunud. Lapsi ei pea üldsegi saama, ei ole sellist kohustust. Ja kindlasti ei pea saama kui sa pole kindel, et tahad tema jaoks samapalju olemas olla kui oma töö jaoks. Nii mõnegi vanema jaoks on tööl olemine samapalju puhkus lapsest kui see on rahateenimine.

Kui ise oled eeskujulik inimene, siis pole last vaja „kasvatada“. Näita enda eeskujul, milline peab inimene olema ja ära loe teooriat, millest sa ise kinni ei pea. Last tuleb toetada eeskuju ja kiitustega, mitte epistlite ja karistustega. Tark vanem väldib käskude ja keeldude ahelreaktsiooni käivitamist. Ole lapsele nähtamatu turvaring, aga mitte selline tugipost, mille külge ta on seotud ja mis annab ette suuna, kuhupoole ta kasvab.

Tihti öeldakse laiskusest ja ajapuudusest lapsele: "Sa ei saa sellest niikuinii aru, ma selgitan sulle seda asja kui sa suureks kasvad." Tuleks ikkagi kohe selgitada, sest isegi kui laps ei saa aru, saab ta aru, et ta on kallis (tema peale kulutati aega). Kui laps küsib midagi ja sa vastad talle, et ta pole piisavalt vana, et sellest aru saada, siis see on sama, mis lapse arengu prügikasti viskamine. Kui laps küsib midagi, siis see on tema vajadusest areneda. Kui talle antakse vanema laiskusest (egoismist) mõista, et arenemine pole oluline, siis võib ta selliste korduvate situatsioonide peale käega lüüa enese arendamise osas. Isegi kui sa arvad, et laps ei saaks sellest aru, mida sa tahad talle öelda, siis kui sa talle püüad seletada, siis ta tunneb end armastatuna ja järelilkult su seletamine on suure hea teinud lapse enesekindluse lisamisel. Mäletan oma lapsepõlves rohkem kui küll neid kordi kui mind sisuliselt alavääristati mu vanuse pärast, öeldes, et kui suuremaks saan, siis mulle selgitatakse. Pealegi on minu arust praktiliselt kõik seletatav ka väikesele lapsele. Kardad jääda sõnadega kimpu? Saa üle! Olgu selleks kasvõi seksist rääkimine. Minu isa minuga sellest ei rääkinud, sest talle oli oma mugavustsoon tähtsam kui minu aitamine. Seksist rääkimine on normaalne elu osa. Kui mingil teemal jätate lapsele vastamata oma egoismist (teil on mugavam mitte rääkida), siis sellega teete lapsele halba sellel hetkel (tema enesehinnangut alandades) ja tema tulevikku vaadates (eriti kui asi puudutab suhteid ja seksi ehk lapse saamist). Ma saan aru, et sellel tegevusel on oma kulu. Selleks on aeg. Kuid lapse peale aega kulutamata õnneliku inimest temast ei tule. Mõtled, et sul on suva, kas temast tuleb õnnelik või mitte ja et sinu käitumisest see ei sõltu?

Lapse kiitmine on üks väga oluline osa tema jaoks õieti olemasolemisest. Kõrvaltvaatajana tean, et siin on ka üks libe koht – nimelt, kas tahad sellega head talle või hoopiski endale? Last tuleb pidevalt kiita, aga seda ei tohi teha ebaadekvaatselt. On vanemaid, kes kiidavad kõige eest, mida ta laps teeb. Kui laps saab kiituse ka suvalise asja eest, siis vanem võib tunda end hea vanemana, aga tegelikult ei anna ta lapsele õiget tagasisidet ja nii ei saa laps teada, mis on hea, mis halb ehk sellest pole lapsele abi paremaks saamisel. Selline lapsele tehtud kiitus on tegelikult lapsevanema enda ego upitamine ja lapse tulevikule teeb hoopis halba. Elus väljaspool kodu, kus pole tingimusteta armastust, jääks selline laps täiskasvanuks saades hätta. Lapsi tuleb kiita kui nad midagi ise välja mõtlevad ja teostavad. Sellest tekib neile enesekindlus, mis tagab õnnelikuma elu.

On üks teema, mis mind päris räigelt häirib. Poistele öeldakse, et piraadid on lahedad ja plikadele, et printsessid on lahedad. Tegelikult on esimeste puhul tegu varaste ja vägistajatega ning teiste puhul inimestega, kes elavad ära oma keha abil. Tüdrukut kosmeetikat kasutava "roosa printsessina“ kasvatades kasvatatakse inimene, kes peaks täiskasvanuna äraelamiseks justkui oma välimusele lootma, mitte oma mõistusele ja oskustele. Tundub nagu vanem kasvataks tütrest prostituuti. Ei?

Mäletan oma lapsepõlvest, et kui teleris läks musitamiseks, või hoidku veel seksiks, siis läks vanematel ähmiks ja kanalivahetamiseks. Sobivalt küsiks „What the fuck?“, mis teil viga on? Tapmist ehk elu võtmist võib vaadata, aga elu andmist ei või. Sugutegemine on äärmiselt normaalne elu osa, lausa elu alus ja on täiesti ebanormaalne normaalsest asjast probleem või antud juhul tabu teha. Kuna ma vanemana pole sellest tabu teinud, siis mu lastel ei teki mingit ebanormaalset tõmblemist kui filmis vastav koht on ja nad loodetavasti ei roni 16-aastaselt keppi tegema. Ma olen seda meelt, et alaealised ei peaks seksi tegema. Kui nende jaoks see keelatud viljaks teha, siis on selge, et nad ei suuda lapsetegemisemängust kaua eemale hoida.

Kui oma last päriselt armastusega „kasvatada“, siis võib saavutada midagi uskumatut. Mu tütar oli kord 8-aastaselt haige, kõrges palavikus ja tundis end väga halvasti (kauss oksendamise jaoks oli kõrval), kuid ometi otsustas ta hakata mulle pai tegema! Ma tundsin, et kasvamas on ülimalt anti-egoistlik inimene. Ma tean, et kui ma ise haige olen, ei suuda ma kellegi teise peale mõelda. Haigena olen egoist. Aga mu tütar isegi siis mitte. Sel hetkel tundsin, et olen suurima saavutuse oma elus saavutanud. Kui ma midagi veel saavutan, siis ülejäänud on juba boonus.


Õnnelik inimene tuleb õnnelikust lapsest

Inimese elu on lihtne kui ta on heade inimeste laps ja/ehk hea inimene. Võib-olla ka siis kui ta on halbade inimeste laps ja halb inimene, sest me elame ikkagi inimkiskjate maailmas. Heade vanemate laps lööb läbi oma enesehinnangu abil. Halbade vanemate lapsel on enesehinnang madal ja seega on tal kõige lihtsam kiskjana läbi lüüa. Lihtne pole elu halbade vanemate lapsel, kes tahab heaks inimeseks saada, aga siiski on see pingutamist väärt, sest kiskja saab õnnelik olla ainult siis kui ta on kiskjana sündinud. Ükski inimene ei sünni kiskjana ja seetõttu pole kiskjana inimesel õnnelikuks võimalik saada. Võib-olla näiliselt, aga päriselt siiski mitte.

Õnnelik inimene saab tulla ainult õnnelikust lapsest. Õnnelik laps tuleb õnnelikust kodust. Mina defineerin kodu kui lähedastevahelisi häid suhteid, mitte kui füüsilist elupaika. Lapse jaoks pole vahet, kas ta elab lossis või telgis, tema jaoks on tähtis olla armastatud (nii, et ta seda tunneks, ei piisa sellest kui vanem arvab, et armastab). Teate ju küll vanemaid, kes ütlevad „Mu lapsel on kõik olemas!“ Kas ka lapse arvates? Sellise lause ütlemine vanema poolt vastab tegelikult juba küsimusele, et sel lapsel pole kõige tähtsamat – võrdsust vanemaga (vanem otsustas lapse eest, et lapse arvates on kõik olemas). Pole võrdsust, pole sõprust. Pole sõprust, pole midagi väärtuslikku.

Kui parem auto ja parem elukoht saadakse enda heaolu (oma aja) ja oma laste heaolu (nende jaoks olemasolemise) arvelt, siis kas see on seda väärt? Tihti nõutakse lapselt veel et ta hindaks sellist egoistlikku teguviisi, et laps kiidaks vanemat, et too terve elu tööl oli. Lapse koduks on ju suhted vanematega, ärge unustage!


Kas oled hea lapsevanem?

Kas oled kunagi lapselt vabandust palunud? Kui ei, siis ilmselt pole sa hea lapsevanem, sest ideaalseid inimesi pole olemas ja igal vanemal tuleb ette kord kui ta käitub lapsega halvasti. Vabandamine muidugi ei garanteeri, et hea vanem oled.

Kas vanem on hea või halb, selle kohta laps üldiselt vanemale head tagasisidet ei anna. Laps ei oska hinnata ja analüüsida ning ta peab ka halba vanemat normaalseks, sest tal pole võrdlusvõimalust. Kui vanem on halb, siis vanemas eas võidakse öelda, et OK ta polnud "ideaalne vanem". Aga kui järgi mõelda, et ta ei püüdnudki lapsevanem olla, ta ei püüdnudki võtta vastutust antud elu eest, et ta oli ainult sigitaja ja toitja. Kui su juures kasvab keegi, kellega side seisneb ainult tema toitmises, siis see on suhe koduloomaga, mitte inimesega.

Miks laste ja vanemate suhted on nii paljudel kehvad? Põhjuseid on erinevaid, aga üks kindel põhjus on see, et vanemad ei pea oma lapsi endaga võrdväärseteks, ei arvesta laste mõtetega. Vanemana mõtle, kas tahad, et su lapsed oma lastega nii käituks nagu sa nendega käitud? Sest nii see saab olema.

Kas oled hea vanem, seda saad teada siis kui su lapsed on suureks saanud. Kui su täiskasvanuks saanud lastest saavad su head sõbrad, siis olid hea vanem.


Kui palju lapsi

Üle 2 lapse saada on egoism, sest kasvatad planeedi elanike arvu ning 21. sajandil on see sobimatu tegu. Kui sa teed üle 2 lapse ning kõik inimesed oleksid sama metaliteediga kui sina, siis te kasvataks ühe põlvkonna jooksul kolmanda lapsega maailma inimeste arvu 1,5 korda ja neljanda lapsega 2 korda. Järgmise põlvkonna juures on kasv juba eksponentsiaalne. Kui inimene saab 3 last ja iga tema laps saab 3 last, siis see teeb 9 lapselast. Inimeste arv ei kasvaks 4 lapselapse puhul, aga 9 lapselast tähendab, et kahe põlvkonna jooksul kasvatati inimeste arvu 2,25 korda. Kui inimene saab neli last ja iga tema laps saab neli last, siis lapselapsi on juba 16 ja seega on kahe põlvkonnaga kasvatatud inimeste arvu 4 korda.

See on muidugi teooria ja ma olen kuulnud inimesi ütlemas, et eestlaste arvu võib kasvatada. Kui ütled, et eestlasi võib juurde teha, aga teisi ei või, siis oled natsionalist. Natsionalist on teoreetiliselt hullem inimene kui oli nats, sest nats oli teoreetiliselt "natsionaalsotsialist". Sotsiaalsus ehk teistega arvestamine on positiivne omadus, aga muidugi polnud natside puhul mingit juttu nende sotsiaalsetest positiivsetest omadustest. Kui natsionaalsotsialistist lahutada tema ainus positiivse maiguga omadus sotsiaalsus jääb järgi veel hullem ehk natsionalist. Jällegi lihtsustatud teooria, aga tasub mõelda enne kui inimesi nende sünni järgi õigemateks või valemateks tembeldada ning jumalana kuulutada, mis rahvusest inimene võib lapsi saada ja mis rahvusest mitte.

Kui oled juba teinud rohkem lapsi kui kaks, siis nii on (siinkohal tervitan oma supersõpra Vahurit, kellel on 4 last), aga oma lastele tuleks kommunikeerida laste arvu suhet maailma inimeste arvu kasvu, just eksponentsiaalse kasvu efekti.


See artikkel on üks kahekümnest minu veel ilmumata raamatust „Elu“.


Minu taust

Tunnen ise et ma ei ole lapsevanema-tüüpi inimene, kuigi ega ma ei tea, kas sellist tüüpi ongi olemas. Mul aitab heaks vanemaks olla kohusetunne. Teadvustan endale, et lapsed on minu ja mitte nende soovil siin ilmas ning mina olen 100% vastutav nende heaolu eest. Inimesel on kohustused ainult oma laste ees. Need on need päris kohustused. Kohustustest töö juures saab loobuda, kohustustest lastega seoses mitte. Kuna mu isa näitas eeskuju kuidas inimestega mitte käituda, siis pidin õppima selle kaudu kuidas mitte käituda. Selline „eeskuju“ aitas vältida palju vigasid, aga paljusid mitte. Mu isa vihkas oma ema, ei armastanud oma venda, naist, lapsi ega lapselapsi (minu ja venna armsad lapsed). Ma arvan, et lähedasse pole võimalik tunneteta suhtuda. Kui ei armasta, siis järelikult vihkad. Muidugi on see kinni tema lapsepõlves, aga inimene ei pea jääma sellesse mülkasse kuhu vanem ta viskas. Inimene ei pea teisi inimesi vihkama seepärast, et nii on lihtsam. Ma arvan, et tasub pingutada, ronida mülkast empaatiliste altruistlike inimeste sekka ning saada tunda, mida õnn päriselt tähendab!



Jaga & kommenteeri: fb.com/jamesherne.ee 
E-mail: jh@jamesherne.ee. Kriitika aitab suunda korrigeerida ja kiitus lisab jõudu. Eriti hindan esimest, aga loomulikult armastan ka teist. 
Teavitus uutest postitustest e-mailile: