James Herne

Üksi Istanbulis ehk põgenemine heade inimeste linna


Olen minimalist, maksimalist, kõik-või-mittemidagi tüüpi tüüp ja üksikisa. See on raske kombinatsioon, kuna heaks vanemaks olemine võtab väga palju aega ning samal ajal on vaja leida piisavalt aega rahateenimiseks. See on väga stessirohke kuna ma ei suudaks peituda töö taha, mis nõuab vastutasuks lapse õnne. Õnnelik laps on armastatud laps ja lapse jaoks olemasolemine nõuab aega. See tundub olevat luksus, mida vanemad tihti endale lubada ei saa. Või on see hea põhjus, mille taha elu ainsa tõelise kohustuse eest varjuda.

Miks ma Istanbuli sattusin, oligi stressi tulemus, millesse iga üksikvanem võib sattuda. I-le punkti pani peale kui poega laagrisse viies lugesin ta ema poolt täidetud ankeedist isa-lahtrist poja ema uue-uue mehe nime. Mida sellise asjaga saavutatakse? Ah jaa, just saavutati mu keemispunkt (kuigi seda keegi teada ei saanud, kärssasin sisemiselt).

Tütar oli läinud ema juurde ja poja pidin nädalasest suvelaagrist tooma ära järgmisel kolmapäeval. Ma olin keemispunktil ja lihtsalt pidin KOHE minema saama, sest järgmist võimalust nähtavas tulevikus polnud. Tahtsin sooja kohta ja tahtsin näha et päike on ikkagi olemas. Olen "D-vitamiini sõltlane" ehk et päikese käes tunnen end ülihästi ja kui päikest pole, siis mitte niiväga. Selline eripära on vist isegi mingi haigusena defineeritud.

Läksin netti vaatama, et kuhu sooja kohta saaksin kohe samal päeval lennata. Kaalusin Barcelonat, Nizzat ja Istanbuli. Barcelona pakuks nostalgialaksu, kuna olin seal elanud; Nizza on alati Nice; Istanbulis polnud käinud. Vaatasin ilmateateid sihtkohtades ja imelikul kombel poleks eelolevate ööde temperatuurid Vahemere kaldal olnud piisavalt soojad minu standardite kohaselt. I like it hot! Niisiis - Istanbul see on! Ning kui päris aus olla, siis Istanbul oli mu kohad-kus-käia listil olnud juba aastaid. Kuna otselendu Istanbuli samal päeval ei olnud, pidin veel ühe päeva kannatama.


Veel Tallinnas, aga juba lennujaamas ehk et peaaegu Istanbulis.


Head aega, Tallinn! Päike teeks sulle head, aga 59. laiuskraadil ei jaksa seda ära oodata, lihtsam on ise põgeneda.


Pilvede tõttu ei suuda päikesekiirguse poolt provotseeritavat rõõmuandvat D-vitamiini keha toota. Peaks kolima pilvede peale või soojale maale. Elu pole lõpmatu, kell tiksub...


Turkish Airline'iga tuleb milleniumivahetuse Estonian Air meelde, kui lennufirma tahtis ja jättiski reisijale suurepärase mulje. Mul oli ostetud kõige odavam pilet ja sellele vaatamata pakuti hinna sees süüa ja juua. Makarone ise küll ei ostaks, aga kui ette lükatakse - hea küll.


Reklaamin hea meelega firmasid, mis minu arust pingutavad, sest selliseid pole palju.








Nagu pildilt näha, pidi lennuk aega parajaks tegema, et maandumisjärjekorda õigel ajal jõuda

Aga miks ma üldse läksin kohta, kus olid terroriaktid toimunud? Ausalt: ma olin oma eluga nii hõivatud olnud, et polnud isegi teadlik sellest, mis Istanbulis juhtunud oli.


Istanbuli ajalugu lühidalt

Linna, mida me täna tunneme Istanbulina, asutasid aastal 667 e.m.a megaaralased (kreeklased Megarast). Linna esimene nimi ligi tuhat aastat oli Byzantion. Aastal 330 nimetasid roomlased linna Konstantinoopoliks (Constantinopolis ehk Rooma imperaatori Constantinuse linn). Kohalike seas kutsuti juba 10. sajandil linna "Istanbuli"-sarnase nimega, mis tähendas lihtsalt "Linn". 12. sajandiks oli Konstantinoopol suurim ja rikkaim Euroopa linn. Aastal 1204 okupeerisid ristisõdijad (tänapäeva Prantsusmaalt, aga ka Itaaliast) Neljanda Ristisõja (mis polnud enam "risti"-sõda) käigus linna ja kuulutasid Bütsantsi olemasolu lõppenuks. Loodi Ladina keisririik, mis kestis aastani 1261 kuni roomlased oma võimu taastasid. 14. sajandil loodi praeguse Türgi territooriumil Ottomani Impeerium keskusega kõigest 240 km Konstantinoopolist. Umbes viiekümne aastaga murti Euroopasse ja impeerium kasvas. Sajand hiljem vallutas Ottomani Impeeriumi armee Bütsantsi Impeeriumi pealinna Konstantinoopoli. See oli aastal 1453 kui ottomanid võimu võtsid ja kristlikku linna islamimistlikuks muutma hakkasid. Konstantinoopolist sai Ottomani Impeeriumi pealinn.

18. sajandi lõpus hakati Ottomani mereväe laevadel kasutama punaseid lippe valge tähe ja kuusirbiga. Poolkuu sümbol lipul tähistas asjaolu, et islami kalender on kuukalender (läänemaailmas on kasutusel päikesekalender). Nagu nimigi ütleb, siis kuukalender võtab aluseks Kuu liikumise ümber Maa (üks kuu). Päikesekalender võtab aluseks Maa liikumise ümber Päikese (üks aasta). Kuna Kuu teeb tiiru ümber Maa 29,5 päevaga ja islamikalendris on samuti 12 kuud, siis see tähendab, et islamikalendri aasta on 11 päeva lühem kui päikesekalendri aasta. See tähendab, et kuukalender on pidevas liikumises päikesekalendri suhtes ja teeb tiiru peale 33 aastaga. Arvestades, et islam sündis Mekkas (praeguse Saudi Araabia territooriumil), kus aastaaegu lääne mõistes ei ole, oligi loogilisem kasutada kuukalendrit.

Aastal 1844 kuulutati punane lipp kuu ja tähega Ottomani lipuks ja see on seni Türgi lipuks. Kui kõrgklass kutsus end ottomanideks, siis külarahvas kutsus end türklasteks ehk et "Türgi" oli paralleelselt kasutusel "Ottomani Impeeriumiga".

Aastal 1908 toimunud noortürklaste revolutsioon näitas, et impeeriumiajastu hakkab lõppema. Mõni kuu hiljem deklareeris Bulgaaria end iseseisvaks ja Austria-Ungari lisas Bosnia ja Hertsegoviina enda koosseisu (eelnevalt Ottomani Impeeriumi võimu all). Kreeta liitus Kreekaga. Ottomani Süüria araablased soovisid autonoomiat, kurdid ja Armeenia iseseisvust. Aastal 1911 võtsid Itaalia jõud ottomanidelt Liibüa. Aastal 1912 tõstis rahvuslik ärkamine pead Albaanias ning koos Serbia, Montenegro, Kreeka ja Bulgaariaga andsid nad impeeriumile löögi. Ottomani Impeerium astus maailmasõtta lootuses tagasi saada kaotatud territooriumid, kuid läks vastupidiselt ja impeerium jäi veelgi väiksemaks. Aastatel 1919-1923 toimus Türgi Vabadussõda, kus türgi rahvuslased võitlesid oma kodumaa pinna üle sõduritega Kreekast, Armeeniast, Prantsusmaalt, Ühendkuningriigist ja Itaaliast. Aastal 1923 loodi Türgi Vabariik. Kuna Ottomani Impeerium oli kaotanud oma Euroopa valdused, asus pealinn nüüd praktiliselt riigi piiri peal. Seetõttu valiti uueks pealinnaks Türgi keskel asuv Ankara.

Aastal 1928 kehtestati türgi keele tähestikuks ladina tähestik senise araabia tähestiku asemel. Ja Konstantinoopol nimetati ametlikult Istanbuliks – nagu seda kohalikud olid juba sajandeid kutsunud.

Istanbul kasvab – rahvaarv on kümnekordistunud peale 1950-ndaid. Kättesaadavad andmed aastast 2015 märgivad 14 miljonit ja märgivad et tol aastal oli ka sama palju turiste käinud, mis tegi linnast maailma viienda turismisihtkoha.

Istanbul on suuruselt maailma seitmes linn, aga ei jäta ülerahvastatud muljet. Kuigi tegu pole pealinnaga, on tegu ikkagi Türgi ajaloo- ja majanduskeskusega. Istanbul laiub Euroopat ja Aasiat lahutava Bosphoruse väina mõlemal kaldal. Enamus turistiatraktsioone on linna Euroopa-poolel. Kuigi aastal 2015 oli Istanbul veel turistide jaoks tippsihtkoht, siis enesetapupommipanijad ja Süüria ning muude maade radikaalsete islamiusuliste rünnakud on dramaatiliselt vähendanud turistide julgust Istanbuli külastada.



Kuigi mõned türklased tahaksid Türgit näha Euroopa maana, siis faktiliselt on tegu Aasia riigiga, mille suurim linn laiub Euroopa piiril. Araabiast pärit islamiusk lisab kolmanda dimensiooni. Istanbul on kõige keskel. Alati on huvitav olla kõige keskel.






See oli mu esimene üksi tehtud kaugmaareis. Minna üksi kaugele tundmatusse paika tundub kergelt hirmutav, aga seda enam on see vabastav.

Esimesel õhtul hotelli jõudes võtsin minibaarist väikese õlle, mis oli tõeliselt kallis (0.3L 15 liiri ehk 5€) ja tekkis huvi, et miks see nii on. Lugesin siis netist, et türklased ei tarbigi eriti alkoholi, vähemalt lääne mõistes mitte. Niisama linnas õlut leida oli praktiliselt võimatu. Üks päev kui jalgsi linna avastasin (hommikust õhtuni, ligi 30 km), siis põikasin lõpuks ühe hotelli baari jahutavat õlu võtma. Arvestades kui rahulolevad kõik inimesed olid ja et kogu linna kaks kerjust olid süürlased, mitte türklased, siis on arusaadav et alkohol nende jaoks vajalik pole. Kui stress on 0, siis alkot ei kulu.

Enne Istanbuli saabumist ma polnud mõelnud selle peale, et türklased on islamiusulised (saksa türklase järgi polnud selle peale tulnud). Samas, nad tundusid olevat samapalju moslemid kui eestlased on kristlased ehk et usu avalik praktiseerimine puudus. Kuigi tundub, et mošeesid on Istanbulis palju - ligi 70, siis see teeb ühe 200.000 elaniku kohta. Võrdluseks, et Tallinnas on ligi 30 kirikut, mis teeb ühe iga 15.000 inimese kohta.

Võin juba ette ära öelda, et türklased jätsid suurepärase mulje. Nad on sõbralikud, viisakad, ausad - ühesõnaga väga head inimesed. Mulle tundus, et türklane ei ole raha ori nagu keskmine läänlane; tundus, et türklane elas selle järgi, mis on õigem teha, mitte kuidas saaks teiselt rohkem raha kätte. Ehk et nad tundusid kõrgemal mentaalsel tasemel olevat kui lääne inimesed. Nii restoranis, turul kui isegi lennujaama poes ümardati summad allapoole ümmarguseks. No kui restoranis oli mul arve 31 liiri ja andsin 40, siis andis 10 tagasi ja ütles, et tagasi pole vaja. Võib-olla see oli hea nipp, et panna mind jotsi maksma, mida ma muidugi tegin 5 liirisega. Selline on vähemalt meie keskkonnast tulnud inimese mõtteviis, ta ei pruukinud seda nii mõelda.

Neil ei ole üldiselt 9.99 hindu, isegi selliseid nagu 49 või 59 eriti mitte. Sellised hinnad on kliendi ajuga manipuleerimiseks, aga mulle tundus, et nad austasid inimesi. Tihti olid hinnad ümardatud 10 või 5 liiri täpsusega, mis on küllaltki üllatav, sest 5 TL oli umbes 1,5 EUR. Kõige selle juures oli muidugi vastuoluline, et nende riigis autoriõigusi lääneriikide kombel ei kaitsta. No et turg ja tänavad on üleujutatud Adidase tossudest (mis maksavad alates 30 liiri/9€ paar) ja mis Adidase bilansist läbi ei käi. Arvestades, et Istanbulis elab 14 miljonit ja Türgis kokku umbes 80 miljonit inimest, et jalatsid on seal superodavad (muidugi nägid ka odavamad välja) ning kõigil tundusid uued jalas olevat, siis seal müüakse brändimärkidega tooteid megakogustes. Kuigi kauplemiskohti tänavatel ja turgudel oli meeletult, siis keegi midagi pähe ei tulnud määrima - tõestus, et inimest austatakse.

Moslemi jaoks pole keha paljastamine vist väga loomulik ja seetõttu pole Istanbulis ka meie mõistes randu, kus päevitada ja ujuda. Rannas chillimine pole ju väga vanem kui 100 aastat kuskil maailmas, nii et neil on aega see enda jaoks avastada. Türgi Vahemererannikule tehtud rannakuurortid on ilmselt tehtud eurooplaste teenindamiseks. Turist/külaline on nende jaoks meeldiv asi. Kuigi ma Istanbulis valgeid turiste praktiliselt ei näinud (teisi turiste ei osanud eristada, seepärast räägin siin valgetest), siis keegi ei jõllitanud mind kui valget, isegi mitte vähesel määral - inimest võeti nagu inimest. Tumedanahalisi nägin kogu linnas ainult umbes viis inimest, see oli samuti väga üllatav. Terves Istanbulis tundus olevat sama palju aafriklasi kui Kristiines. Miks, ei oska öelda. Aga kasse oli väga palju, tsillisid ja magasid igal pool, inimesi ei kartnud.


Varem olin nii palju kasse näinud ainult Cadiz'is. Kassid teavad, kus on hea elada.

Kuna Istanbulis on väga palju inimesi, siis tundus, et ka väga palju oli meie mõistes sotsiaaltöökohti tekitatud, et inimestele midagi teha anda. Linn oli väga puhas. Turvamehi oli igal pool, tihti relvastatud. Kohtadesse, kus oli palju inimesi, nagu kaubanduskeskus, turg või muuseum, sinna sisenedes oli kerge turvakontroll lennujaama stiilis (kott valgustati läbi ja ise läksid metallidetektorväravast läbi), samas minu arust see oli rohkem sotsiaaltöökoht, sest väga seal ei süvenetud. Aga no võib-olla lausterrorismi aitas vältida.

Kuigi ma ei saanud aru kui sügavalt on türklased islamiusulised (wikipeedia järgi lausa 99%), on kindel see, et äärmuslikud islamiusulised muudest riikidest on tavaliste islamiusuliste jaoks maailmas asjad väga peesse keeranud. Ma ei tea, mis teeb türklasest hea inimese, aga kui seda teeb islamiusk, siis ma ütleks, et see pole kindlasti halvem usk kui ristiusk. Ma ei tunne ühtegi kristlast, keda saaks inimesena eeskujulikuks pidada. Kes pole eeskujulik, sel pole õigust kedagi teist arvustada.

Tänavapildis jäi silma meie mõistes ebaturvalisus - mootorratturid sõitsid enamasti ilma kiivrita; kui liiklust oli vähe, siis sõideti kiiresti; turvavöid autodes ei kinnitatud; nägin ka esiistmel süles istuvat last. Lääne inimese jaoks on see kõik hirmus, aga teistpidi võttes on ka tore kui riik ei sekku iga viimase detailini inimese ellu. Ehk et mulle mõnes mõttes meeldis see vabadus, aga muidugi ei saa ma aktsepteerida olukorda, kus lapse turvalisus pole tagatud. Liikluses kasutati väga palju signaali ja see täiesti sobis sinna - see oli turvalisuselement, et "tähelepanu, ma tulen". Kuigi liiklus oli kohati väga tihe ja kus võimalik, sõideti kiiresti, siis juhid olid head ja ühtegi avariid ma ei näinud. Tõestus, et kui inimene on mentaalselt kõrgel tasemel, siis pole riigi poolt vaja talle iga hetk ette öelda, kuidas ta peab käituma. Türgis on aastasadu või aastatuhandeid olnud kõrgkultuur ja ehk ongi need inimesed natuke rohkem mentaalselt arenenud (eestlane oli 150 aastat tagasi veel Tuha Juhan ja õppis kirjaoskust).


Kaubalaevad pääsevad läbi Bosphoruse väina Mustale merele ja seega Bulgaariasse, Rumeeniasse, Moldovasse, Ukrainasse, Venemaale ja Georgiasse.


Lisaks sellele viiesele grupile oli kõrval veel teine viie panga sularahaautomaatide kogum ehk et kokku 10 panga automaadid olid ühes kohas


Olid ajad, olid majad...


Tuunitud Volkswagen Amarok








Marmara meri


Sultan Ahmed III Çeşmesi





Hagia Sophia on ligikaudu 1500 aastat vana


Vaibamuuseumi (Hali Muzesi) värav. Mind väravast kaugemale ei tõmmanud, aga värav oli ilus küll.





Sultan Ahmed "sinine" mošee





Otokar on Türgi firma ("oto" on "auto" türgi keeles)


Lapsikult ilus


Suveniirid on oskuslikult/ilusasti valmistatud ja odavad


Türgi lambid


Mošeede kui arhitektuuriimede külastamisel tuleb austada moslemite soove


Siin toimub pesemine. Hispaanias olen tänaval näinud, kuidas rulliga valget pakiautot värviti.


Valge tuunitud saksa buss tundub teema olevat





Türgis toodetud Dodge AS 250. Chrysler'i enamusosalusega asutati Türgis veokitehas aastal 1962. Toodeti Dodge, DeSoto ja Fargo brändide all.


Taamal on Sivriada saareke, kuhu keskajal mõni asumisele saadeti





Business as usual


Sõpradega chillimine on high life, mida saavad endale lubada need, kes pole oma aega ja sõpru maha müünud. Paradoksaalne, kas pole?


Üks Kapalicarsi (Grand Bazaari) paljudest sissepääsudest

Kui lähete Istanbuli, siis minge kindlasti Grand Bazaari! See mitusada aastat vana võlvlagedega risti-rästi koridoridega megalabürint-turuhoone koos oma kulla ja karraga oli päris eriline vaatepilt. James Bond kimas seal motikaga filmis Skyfall. Nüüd uuesti seda kohta filmis vaadates peale seda kui ise selles väärtuslikus kohas ära käisin, ei jäta motikaga seal sees ja peal kimamine lääne inimesest parimat muljet.


Kapalicarsis (Grand Bazaaris) on tuhandeid müüjaid ja see koht on maailma enimkülastatud turismiobjekt. See oli ainus koht, mida külastasin vaatamata ajanappusele uuesti. Mitte, et ma midagi vajanud või ostnud oleksin (iga mitte-hädavajalik asi on koormaks ja laseb elu vähem nautida).


Vürtsid








Dekoreeritud tänavad ja majad


Tänavad Vürtsituru (Misir Carsisi/Spice Bazaar) ja Suure turu (Kapalicarsi/Grand Bazaar) ümbruses on ülerahvastatud. Päris äge oli olla sellises rahvamassis. Egoistidele see muidugi pole, sest nad oleks siin üks miljonist, mitte üks ühest.





Vürtsiturg/Spice Bazaar/Misir Carsisi








Suleymanyie mošee








Lõbusõidulaevad Kuldse Sarve (Golden Horn) vetel





Bosphoruse sild


Galata torn on näha vasakul


Galata


Hea väljamõeldis mägitänaval


Vaade Kilic Ali Pasha mošee hoovi


Tophane Meydan Çeşmesi





Bosphoruse sild


Dolmabahce palee oli Ottomani impeeriumi viimane administratiivkeskus








Selliste spetsiaalsete alustega korjati vee peal hulpivat prügi


Käpad ajasid prügi kokku ja mööda eskalaatorit sõitis see pardale





Telefonil oli vahest "No service" ees. Nii suure kasutajate arvu juures on mobiililevi tehniliselt päris raske kõigi jaoks igal hetkel tagada.


Jaa, mul õnnestus kuskilt õlu leida. Hea, et klaasi ei valanud, muidu oleks see kohalik vedelat kulda nähes noka sisse ajanud. Keelatud vili on magus ja ju ma selles artiklis nii palju õlust seetõttu räägin.


Laeva nimi kõlab peaaegu nagu "kalamiis"


Taamal paistab Aasia. Kuna aeg oli piiratud, siis ma Aasiasse ei jõudnud.


Kuna Kuu on alati ühe küljega Maa poole, siis sõltub Kuu vaade sellest, kas näed teda rohkem pealtpoolt või rohkem altpoolt. Ehk et Tallinnas ja Istanbulis tehtud fotod Kuust on natuke erinevad.


Selle hotelli aknad olid sellise kujuga


Ärge muretsege! - hotellitoas leidus ka meie mõistes tavalisi pistikuid.





Head aega, hea tuju Istanbul!


Tohutu kiirusega tagasi kohustuste maailma


Järvevana tee

Nõuandeid Istanbuli-reisuks

Takso

Kõik taksod on kollast värvi. Võta takso igaks juhuks ainult hotelli juurest - las administraator kutsub. Siis on juht hotellile teada ja kõik toimib suurepäraselt. Ma võtsin korra takso tänavalt (oli kollane auto nagu oli soovitatud), aga kuna jäime tipptunni tõttu ummikusse, hakkas juht aina närvilisemaks minema: "My turn will end soon and I have to hand over the car to the next driver. But when I take you to your distant hotel, I cannot get back in time." See poleks nagu pidanud minu probleem olema, aga kuna mul polnud kiiret, astusin välja. Muidugi pidin maksma senise sõidu, kuigi ei saanud päris hästi aru kust nii suur summa tuli. Lennujaama- ja hotellitaksodega mingeid probleeme polnud.

Õlu

See pole nii kättesaadav kui läänemaailmas. Kuid teisalt... hea külaline austab võõrustaja kombeid ja solidaarsus kohalikega kõlab nagu õige asi. Kui siiski mitte, siis küll lõpuks leiad alkohoolseid jooke isegi mõnest poest.

Toit

Ma tean, et te tahate teada, mida ma sõin ja kuidas maitses, aga kahjuks mul pole mingeid kulinaaria-alaseid selgitusi ega soovitusi anda. Minu jaoks on toit kütus jõudmaks sihtpunkti; toit ise mu sihtpunktide hulgas ei ole. Võib-olla 42-aastane pole veel piisavalt vana. Või pole ma piisavalt stressis, et taandada elu söömisele.

Riietumine

Kui soovite mošeesid külastada, siis on vaja sobilikku riietust. Riietuse laenutamine võib õnnestuda ka mošees. Mina šortsides lääne inimesena ei soovinud laenutada võõraid pükse ega ära võtta oma jalatseid. Ka ei soovinud mošeed külastada sellepärast, et moslemile ei pruugi meeldida kui mitte-moslem sinna tuleb (kuigi nad tõenäoliselt seda välja ei näitaks teades kui meeldivad inimesed türklased on). Minu jaoks on mošeed arhitektuuri ja sisedisaini imed. Ja seetõttu tuleks neid ilmselt külastada. Ja tulevikus ilmselt seda ka teen.

Lõpetuseks

Soovitan Turkish Airline'i kõigile (näiteks edasilennuks mujale maailmas). Selles firmas kehtib üldine türgi mentaliteet: teeme asja hästi. Ostsin odavaima pileti, kuid mu üllatuseks oli ka söök hinna sees ja mitte ainult - toit vastavalt tellimusele! Pileti broneerimise käigus klikkisin taimetoidule ja seda ma ka sain endanimelise sildiga. See oli minu arust juba tiba üle võlli võimlemine nende poolt, aga ju see on türgi stiil ja olgu nad siis tänatud ja kiidetud!


© James Herne


Jaga & kommenteeri: fb.com/jamesherne.ee 
E-mail: jh@jamesherne.ee. Kriitika aitab suunda korrigeerida ja kiitus lisab jõudu. Eriti hindan esimest, aga loomulikult armastan ka teist. 
Teavitus uutest postitustest e-mailile: