James Herne

Hinnalisim auto, mis Eesti pinda puudutanud

BMW 328 "Püksiviik"


Aastatel 1936-1940 valmistati sport/võidusõiduautot BMW 328 vähem kui 500 eksemplari. Tänapäevase BMW nimepoliitikaga ei saa paralleele tõmmata - see polnud kolmanda seeria BMW kahe koma kaheksase mootoriga. Küll võib mootorikonfiguratsiooni osas paralleele tõmmata seitsmekümnendate BMW 320/6-ga (E21) ja hilisemate 320i-dega (E30, E36, E46): neil kõigil olid 2-liitrised 6-silindrilised ridamootorid. Ühe 1937. aastal valminud 328 šassiinumber oli 85032 ja see masin startis sama aasta Le Mansi 24-tunni sõidul numbri 29 all.


1937 Le Mans: Inglise tiimi Frazer Nash tehaselt renditud BMW 328 kannab võistlusnumbrit 29 ja Saksa registreerimisnumbrit IIA-52114. Masinat juhtisid Harold John Aldington ja Alfred Fane Peers Fane.

1938. aasta Mille Miglia ("Tuhat Miili") võidusõidul Itaalias saavutasid A.F.P. Fane ja William "Bill" James IIA-52114 numbrimärgiga BMW 328-ga kaheliitriste klassi võidu ja olid üldarvestuses peale suuremootorilisi masinaid kaheksandad (väga hea tulemus 140 startinuga võistlusel). Võistluse käigus oli juhtunud kümne pealtvaataja surma põhjustanud õnnetus ja edaspidised Mille Migliad keelustati. Mille Miglia näol oli olnud tegemist võistlusega avalikel teedel ja 1630 km pikkune distants läbiti 12 tunniga ehk et vaatamata tankimistele tuli võitja keskmiseks kiiruseks 135 km/h. 1939. aastal niisiis võistlust enam ei toimunud, kuid otsustati et 1940. aastal korraldatakse uus võidusõit "Gran Premio di Brescia".


1939 Saksa Alpiralli (Internationale Deutsche Alpenfahrt), juht Fritz Roth, kaardilugeja W.Huber, BMW 328 IIA-52114, sportautode klassi võitja.


Start anti Münchenis ja finiš oli Viinis. Kuigi otsetee stardist finišisse oli alla 500 km, siis kolmepäevase ralli kogudistantsiks tuli 1600 kilomeetrit, sh 38 mägiteed ja kuus erikatset.

1939. aastal hakkas BMW võidusõiduosakond valmistama 1940. aasta Itaalia võidusõidu jaoks viite erilist voolujoonelist 328-t, kahte kupeed ja kolme rodsterit.


Aerodünaamilise 328 Special rodsteri skelett ilma kerepaneelideta

Esimene rodsteritest sai šassiinumbriks 85032 - jah, sellelt samalt 1937. aasta autolt, mis oli 1937-1939 võidusõitudel osalenud. Toona (ja veel palju-palju hiljemgi) oli võidusõiduautode puhul tavaline praktika, et uus auto sai šassiinumbri vanalt võistlusautolt, sest siis ei pidanud uusi tollidokumente taotlema hakkama iga riigi jaoks, kus plaaniti võistelda.

328 Special rodster šassiinumbriga 85032 valmis 1939. aasta lõpus BMW eksperimentaalosakonnas Münchenis. Toona toodeti Münchenis mootorrattaid ja lennukimootoreid ning BMW autotehas asus Kesk-Saksamaal Eisenachis, kus 1937. aastal oli sündinud ka 85032. Et eriversiooni saaks oluliselt madalama teha, lasti mootor madalamale. Voolujooneline kere valmistati loomulikult kergmetallide sulamplekist nagu ta oli ka tavalisel 328-l. Mootor oli seeriaauto 80 hj pealt 130 hj peale tuunitud (muide, 328 jaoks oli see 2-liitrine BMW mootor juba varasema 50 hj pealt 80 hj peale forsseeritud). Kuigi GP-l olid lubatud kuni 3-liitrised vabalthingavad mootorid, siis pidi BMW kasutama 2-liitriseid, kuna sellest kubatuurilt järgmine BMW mootor oli juba 3,5-liitrine.


Kergmetallide sulamplekist väljataotud kerega esimene 328 Special rodster on veel värvimata ja autol on vaid juhipoolne tuuleklaas. Fotol on BMW materjalispetsialist Hermann Beissbarth ja testiosakonna juhataja Alfred Kempter.


Esimene 328 Special rodster on nüüd värvitud ja kõrvalistujakoht on paneeliga kaetud. Testisõitja Uli Richter testib autot Münchenis.

Kuna Brescia GP jaoks oli plaanis mitu autot ehitada, siis otsustati ajapuudusel teise ja kolmanda rodsteri kered lasta ehitada Milaano firmas Carrozzeria Touring. Nendel Itaalias valminud 328 Special rodsteritel puudusid esimesele autole tüüpilised "viigid" esi- ja tagatiibadel. Selle artikli peategelase - esimese 328 Special rodsteri - hüüdnimeks oligi "Bügelfalte" ehk "Püksiviik".


1940 märtsis käidi Brescias oludega tutvumas ja trenni tegemas: Bügelfalte (IIA-52114, šassii 85032) on siin kahe eraldi tuuleklaasiga, keskel on võidusõidu tulevane võitja valge 328 kupee ning paremal aerodünaamikainseneri Wunibald Kamm'i disainitud hõbedane 328 kupee.




Tagastiteel Saksamaale Itaalias toimunud treeningult. Tagaratta kattepaneel on üles tõstetud ja pagasiruumi kaan eemaldatud ning auto tagaosale toetatud.


1940 Brescia GP, Itaalia

Brescia GP-d seostas Mille Migliaga sama stardi/finišikoht Brescias. Omaaegsetel fotodel on näha, et kaks aastat varem toimunud "1000 MIGLIA" logod on kohtunike tornil näha veel ka 1940. aasta Brescia GP ajal. Kui 1938 Mille Miglia võidusõidurajaks oli 1630 km (1013 miili) pikkune teekond Bresciast Roomani ja tagasi, siis 1940 Brescia GP rajaks oli 10 korda lühem 165 km pikkune Brescia-Cremona-Mantova-Brescia ringtee ja seda rada läbiti 9 korda, mis andis võistlusdistantsiks 1492 km ehk 927 miili. Ilmselt oli selline 9-ringiline distants taotluslik, sest 10 ringi oleks teinud sõidust päris Mille Miglia, mille duce Mussolini oli ära keelanud peale 1938. aasta tragöödiat.




Mille Miglia kuulsust kasutati, et Brescia GP-le elu sisse puhuda


Viikpüks #71 paistab oma itaalia pükstes vendade #74 ja #72 tagant. Viikpüksil on nüüd samasugune tuuleklaas nagu teistel.


Bügelfalte kandis numbrit 71. Positiivselt üllatav on, et BMW-dele polnud maalitud Natsi-Saksamaa lippe kuigi oli juba sõjaaeg. Saksamaa tehnikasaavutuste (võidusõiduautode, lennukite, õhulaevade jne.) puhul oli ju aastaid varem juba standardiks saanud pealemaalitud swastika-lipp. Võib-olla polnud BMW piisavalt kõva sõna Hitleri arvates. Kaheteistkümnest 1927-1938 peetud Mille Migliast olid Alfa Romeod võitnud kümme ja viimased järjest 1932-1938. Hitler polnud huvitatud sellest, et Mussolini lipp tema lippu võidaks. See oli BMW õnn, et ta polnud veel kauaaegne tipptegija autotootjana ja nii õnnestus BMW autoosakonnal jääda küllaltki sõltumatuks Hitlerist (vastupidiselt Porsche disainibüroole, Mercedesele või Auto-Unionile).


Sellel Brescia GP stardi/finišijoonel tehtud fotol on "püksiviigid" esitiibadel hästi näha. Autos on Hans Wencher ja Rudolf Scholtz.

Võidusõidu võitnud kupeekerega BMW 328-t juhtis Fritz Huschke von Hanstein (ma Porsche-huvilisena ei saa jätta mainimata, et hiljem töötas ta Porsches võidusõidu- ja avalike suhete juhina). Von Hanstein läbis 1940 Brescia GP 8 tunni ja 54 minutiga, mis tähendas, et keskmiseks kiiruseks tuli 166 km/h (parima ringi keskmine kiirus oli lausa 174 km/h). See tundub päris uskumatu arvestades, et mootor oli vaid 2-liitrine, sõideti autoteedel, mitte ringrajal, ning et tankimise peale kulus ka aega.

328 Kamm-kupee katkestas, kuid teised neli BMW-d tulid esikuue sisse. Meid huvitav "Bügelfalte" oli BMW-dest viimane ehk kuuendal kohal üldarvestuses. BMW-de vahel ja kohe peale neid olid senised dominaatorid Alfa Romeod. Võistlusest osavõtjaid oli poole vähem kui kahe aasta eest Mille Miglial. Kas oli asi selles, et see polnud "päris" Mille Miglia või selles, et sõda käis? Lõunast vaadatuna itaallasi sõda ilmselt väga ei morjendanud. Saksamaa oli aprilli alguses okupeerinud Taani ning tegeles Brescia GP ajal Norra vallutamisega.


BMW paraad Münchenis peale Alfa Romeode võitmist Brescias. Millegipärast veab kolonni #71 Bügelfalte. Võidusõidul numbrimärgile ja esitiivale saadud mõlk on paraadi ajaks juba välja lükatud.


1940 Brasov GP, Rumeenia

Bügelfalte viimane võistlusnumber oli 15. Selle numbri sai ta Brasovi GP jaoks. Kuigi võistlejad olid Brasovisse juba kohale jõudnud ja treeningsõidud ära teinud augusti viimasel päeval, otsustati 1. septembril toimuma pidanud võistlus ära jätta. Tõenäoliselt oli see seotud II maailmasõja arengutega ja Saksa vägede peatse saabumisega Rumeeniasse. Pidi ju tunduma ajuvaba tehnikat ja bensiini kulutada sellisel ajahetkel. Võib arvata, et igasugune ressursside kokkuhoid oli ka Saksamaa poolt ette dikteeritud, sest Rumeenia, mis küll oli üritanud neutraalseks jääda, oli juulis siiski liitunud Teljeriikidega oma territooriumi kaitseks Nõukogude Liidu eest (tegelikult mängisid natsid topeltmängu - 1939. aasta Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollis lubas Saksamaa mitte teha takistusi Nõukogude Liidule teatud riikide, sh Rumeenia, okupeerimisel).


Tagasiteel Saksamaale peale ärajäänud võistlust Brasovis

Kuulujutu põhjal olevat Bügelfalte omanikuks sõja ajal saanud Hitleri ihuarhitekt Albert Speer, aga ma pole suutnud sellele kinnitust leida ja ega see fakt stoorit paremaks ju ei teekski. Küll tean, et autolt Saksamaal võistlusnumbreid kunagi maha ei võetud ja seetõttu pole alust arvata, et autot seal liikluses oleks kasutatud peale Rumeeniast naasemist.


Nõukogude Liidus

Mingi ime läbi elas masin sõja üle. Peale sõda jäi Eisenachi BMW autotehas Nõukogude tsooni (millest sai hiljem Ida-Saksamaa). BMW 328 Bügelfalte toodi Nõukogude Liitu. Moskvas sõitis autoga alguses armeenlasest sõjaväelendur Aleksei Mikojan. Tema isa oli Nõukogude Liidu väliskaubanduse minister Anastas Mikojan ja onu lennukite konstrueerija Artjom Mikojan. Lennukiehitaja Mikojani ja insener Mihhail Gurevitši järgi nimetatud MiG (Микоян и Гуре́вич) lennukeid teab iga tehnikahuviline.

Kuna tegemist oli võidusõiduautoga, siis ei olnud sel summutit ja lärmi tõttu polnud ta tänavalegaalne. 1946 viidi masin Moskva lähedale autode remonditehasesse summuti paigaldamiseks. Noor Aleksei Mikojan ei jaksanud sobiva summuti leidmist oodata ja tõi masina ära enne kui see valmis oli. Väidetavalt oli ta sõitnud Kremli territooriumile (omades spetsiaalset sissesõiduluba tänu isale) ja seal kõvasti tuure andnud ning driftinud. Lärm ärritas Stalinit ja nüüd oli vaja kedagi karistada. Noort Mikojani ei puudutud, aga autoremonditehase juht lasti lahti. 1947. aastal sai auto omanikuks taksojuht ja tulevane võidusõitja Aleksei Podkutov. Auto kandis ikka veel 1940. a. võistlusnumbrit "15" (esiotsa ja kapoti pealt oli maha võetud, aga külje peal oli veel alles). Podkutov selle autoga küll eriti kaua võistelda ei saanud, sest 1948. aastal anti välja seadus, mis keelas nõukogude inimesel välismaiste autode ja mootorratastega võistlustel osalemise. See on isegi arusaadav, sest peale sõda ei tahtnud keegi näha kuidas "natsimasin" nõukogude autosid kodus võidab ja ega nõukogude võistlusmasinatel poleks lääne masinate vastu mingit šanssigi.

Seitmekümnendatel vahetas Podkutov BMW lätlase Gvido Adamsonsiga Žiguli 2101 vastu (mis toona oli uus, äge ja läänelik auto). 1977. aastal käis Adamsons Bügelfaltega Eestis klubi Unic korraldatud vanaautode üritusel "Tähesõit Pärnu '77" (vilksamisi on näha 1977. a. filmis "Vana arm ei roosteta").


Nagu sellelt "Tähesõit Pärnu '77" filmikaadrilt näha, oli masin vahepeal sinine, ilmselt Moskva ajastul värvitud. Tagaratta kattepaneelid on puudu.

Kaheksakümnendatel lasi Gvido Adamsons Lätis valmistada tagarataste kattepaneelid, mis olid Venemaale jäänud. Kere värviti uuesti hõbedaseks ja autole paigaldati kleebisnumbrid "71" 1940. aasta Itaalia võidusõidul osalemise mälestuseks. Veljeääred värviti millegipärast kollaseks, aga see ebakõla kõrvaldati mingi hetk. Aastal 1990 osales Adamsons Mille Miglia Storical. Seejärel usaldas ta auto BMW tehasemuuseumi hoolde, kuid jäi omanikuks veel kümneks aastaks. Muuseumi jaoks tehti autost koopia ehk replica.


Tagasi Läänes

Aastal 2001 müüs Adamsons masina maha, tehinguhind oli tõenäoliselt suurusjärgus miljon eurot.

Läänes auto kere ei renoveeritud, masin on endiselt kaetud nõukogudeaegse "apelsininahkse" värvikihiga. Ilmselt jätab see autost vanema mulje, kuigi 1939. aasta BMW värvitsehh tegi kindlasti laitmatut tööd. Kuna Adamsonsi paigaldatud numbri kirjastiil oli natuke erinev algupärasest, siis Saksamaal need kleebised eemaldati ja number "71" värviti peale. Number oli algselt, 1940. aastal, samuti värvitud, küsimuseks jääb vaid, mis sorti värvi tollal kasutati ja kuidas seda eemaldati, sest igal võistlusel oli number erinev.


Maailma kalleim BMW

"Püksiviigist" sai RM/Sotheby's oksjoni täht 1. mail 2010. aastal Monacos. Auto jäi müümata kuna kõrgeim pakutud summa 4,3 miljonit eurot ei küündinud omaniku poolt seatud miinimumhinnani. Järgmisel päeval said saksa müüja ja USA ostja siiski kokkuleppele ning masin vahetas omanikku ja kontinenti.

Kallite oksjoniautode väärtus tuleb nendega seotud stooridest, mitte niivõrd sellest, et - või kas - nad tehnikasaavutused on. Enamus hinnast tuleb tavaliselt tänu stoorile. Bügelfalte on unikaalne ja tal on äge lugu tänu sõja üleelamisele ja ajale raudse eesriide taga, kuid oksjoni jaoks lisati ka pisut folkloori. Ei ole päris korrektne lisada BMW 328 Bügelfalte nimele "Mille Miglia"... Kas Mille Miglial on osalenud BMW šassiinumbriga 85032? Jah, 12ndal Mille Miglial aastal 1938, kui sõit oli Bresciast Roomasse ja tagasi, aga see polnud Bügelfalte. Kas Bügelfalte on osalnud Mille Miglial - de jure ei ole, sest 1940. aasta Brescia esimene GP ei olnud päris Mille Miglia. Vähemalt ametlikult mitte, rahvas võis seda Mille Migliaks kutsuda. Kui Mille Miglia oli olnud võidusõit tuhande miili pikkusel teel, siis Brescia GP oli 9-ringine võistlus, mille pikkus ei olnud tuhandet miili. Oksjonikataloog ütles, et "BMW 328 Mille Miglia 'Bügelfalte'" esimene omanik Nõukogude Liidus oli lennukiehitaja Artjom Mikojan ja et Bügelfaltega sõitis tema poeg. Tegelikult polnud Artjom Mikojani ainus poeg siis veel sündinudki ja kaks autoga seotud "A. Mikojani" olid Artjomi vend Anastas Mikojan ja vennapoeg Aleksei Mikojan.

See on tegelikult "oksjonitööstuses" tavaline, et haruldaste läbiuurimata asjade kohta oksjonimajade poolt publitseeritud infost saab nende asjade uus ajalugu. Ilmselt oli see RM-oksjonimaja õnn, et ametlikul oksjonil masin müümata jäi - nüüd ei pidanud enam muretsema loodud uue ajaloo mõju pärast vara väärtusele. Järgmisel päeval eraviisiliselt lõpuni viidud tehingu hinda ei avalikustatud, aga võib arvata, et see jäi samasse suurusjärku (€4.3M/$5.6M). Tegemist on kõige hinnalisema BMW-ga eales. Kuigi meeletult kallis, on maailma kallemaid autosid - Ferrari 250 GTO-sid - müüdud oksjonitel ka ligi kümme korda suuremate summade eest.


© James Herne


Jaga & kommenteeri: fb.com/jamesherne.ee 
E-mail: jh@jamesherne.ee. Kriitika aitab suunda korrigeerida ja kiitus lisab jõudu. Eriti hindan esimest, aga loomulikult armastan ka teist. 
Teavitus uutest postitustest e-mailile: