Friedebert Tuglas "Reisikirjad"


1956. a. avaldatud kogumik


Tsitaadid, mis otsustasin kirja panna:


Esimene välisreis (1909-1910)


Kord oli käibel kõnekäänd: Meil kõigil on kaks kodumaad - oma maa ja Prantsusmaa. See põlvnes aegadelt, mil Prantsusmaad peeti humanismi ja demokratismi varjupaigaks või vähemalt teaduste ning kunstide koduks. lk. 7


Teiste rahvaste kunstinoorsugu sõitis võimaluse puhul Pariisi, meie oma aga võimatuse kiustegi. lk 9


Ilu ja selle harrastajate kas või alateadlikki õigustamine - see eraldas kõigepealt meelelisi romaani rahvaid ainult leivamuredele elavaist põhjamaalasist. lk 16


Ja nii sõitsidki nad 1907. aasta sügisel Pariisi poole: Konrad Mägi kunstnik Tyko Sallineni ja Aleksander Tassa kunstnik Yrjö Paananeni isikutõendiga. Esimene võttis väljaspool Venemaa piire jälle oma õige nime tarvitusele (kirjutades seda Pariisis küll "Maegui", et mitte segatud saada Maggi reklaamikuulsate puljongitäringutega!). lk 24


Ja teiseks võis Koort mõne oma katse kallal küll hullu vaeva näha, kuid teda ei huvitanud tellitud töö, liiatigi kui osa honorarist juba käes oli. Nii läks ka nüüd kõik enam-vähem umbropsu ja kirvekunsti ulatuses. /---/ Kui vanad itaalia meistrid oma töö kallale harda palvega asusid, siis hõikas Koort küll hoopis süngemaid võimusid appi. Ei tea, kas nõolased oma altarikujude poole palvetades aimavad, kui palju tulist kurja on nende tegemisel lendu lastud! lk 25


Ja sellepärast mõjus kogu see marmorpriiskamine ja toretsemine lahkunute arvel lihtsalt masendavalt. See kõneles kõigest muust kui vaiksest leinatundest ja mõttest igavikule. Ei, need uhkeldavad hauasambad ja -tekstid ei kõnelnudki vahel niipalju leinatavatest kui leinajaist enestest. lk 45


Selle traditsiooni meenutamiseks elatati ikka veel Capitoliumi rinnakul kahte hunti, kelle esiema oli kord imetanud Romulust ja Remust. Kuid see on kahtlane tänulikkus, mis avaldub tänuobjekti puuris pidamises! lk 60


Paarikümne aasta eest oli Laikmaa jala Riiast Düsseldorfi läinud - paar tuhat kilomeetrit sügishalbade ilmadega - ja mitte sõiduraha puudumise pärast, vaid eneseproovimiseks ja eneseületamiseks. lk 69


Laual lamas mingi paarijalalise läbimõõduga meritäht, keskel punane silm; laua äärde ilmus kunde, osutas elukale; kohe haaras tänavkokk suure noa, lõi loomal ühe haru maha ja viskas keevasse patta; näis nagu oleks looma valust lillakaks tõmbuv silm oma jäseme reisi patta ning sealt sööja suhu vihaselt jälginud. lk 77


Kogu see kolikambriline usupropaganda mõjus kõige paganlikuma fetišismina. lk 80


Ning varsti ma tajusin, et näljast raskem on kannatada ometi magamatust. lk 85


Lahtistes õuedes kuivasid makaronid ritvadel, ja maantee tolm ning kärbseparved katsid nad halli korrana. kl 87


Sealsamas teatas Laikmaa, et ta oma villased sukad kahe ja poole liiri eest ära müünud. Sellest siis see kapitalide küllus. lk 90


Teekond Hispaania (1913)


Cervantese ja Kolumbuse maju vaadates mõistsin alles nende idamaa rahvaste mõttemaailma, kes oma surnud kõrbesse viskasid, lindude ning šaakalite süüa. Ei maksa neid pärast surma purpurisse ehtida, kui eluajal vangiraudus peeti. Ei maksa ka marmortahvleid seintele panna ega turistikarja vanade varemete kallale juhtida! Tagantjärele geeniust austada ja inimlik olla on liiga kerge. Liiatigi on see ainult uus kuju oma enesearmastuse avaldusele. Igatahes parem Cervantese maja purukslöödud akende ja ripplukuga kui toores äritsemine geeniuse nimel, mida nägin Firenzes Dante majas, - sellesama Dante majas, keda firentselased kord halastamatult sundisid maapaos surema! Parem jäetagu need vaestemajad saatuse hoolde, varisema ja kõdunema nagu nende omanikud kord. Nõnda allegoriseerivad nad kõige paremini seda verist ülekohut, mida inimkond on teinud oma parimatele liikmetele. lk 131


On väärtuslikum tänase päeva sisu mõistmine kui mineviku muumiate austamine. On väärtuslikum hea unustaminegi kui halb meelespidamine! lk 131


Kuid ometi suutsin selle rahva isamaalisi tundeid kuidagi omadena jagada, mis isegi enese kodumaalaste keskel alati ei õnnestu. lk 135


Mis linnas kasvavatesse puudesse puutub, siis ei või ma nende täpset arvu öelda, kuid arvan, et neid on mitu. lk 158


Nõnda sündis inkvisitsioon, mille asutajaks ja esimeseks suurmeistriks peeti jumalat ennast: temagi mõistnud Aadama ja Eeva ilma tunnistajate ülekuulamiseta hukka! lk 160


Me ei oska nautida käesolevat, vaid ruttame edasi. lk 170


Kõigepealt üllatab meid araablaste sallivus teiste uskude vastu. On täiesti ekslik islamit samastada piiramatu usuhullustuse ja vaimse vägivallaga. Muhamed ise oli kristlaste ja juutide vastu igatahes leplikum kui kristlased hiljem nii muhameedlaste kui ka juutide vastu. lk 207


Muhameedlased vallutasid Hispaania kahe aastaga, nende lõplik väljaajamine sealt kestis kaheksasada aastat. Kuid kui see ülesanne oli lõpule viidud, oli ka poolsaare hariduselu hoopis madalamale langenud. lk 207


Leidus niigi araabistunud hispaanlasi, nimelt Valencia mozaraabid, et piibel tuli nende jaoks araabia keelde tõlkida. lk 209


On eksitus kultuuri omapärasust asetada kultuuri kõrgusest ülemale. nagu meie õlgkatusega talumaja pidada kreeka templist paremaks. lk 216


Teekond Põhja-Aafrika (1928)


Vaja ainult, et ühes suurema haridusega usu traditsioon loidub... lk 261


Tekst on neile mõistmatu-mõtetu, keeleliseltki arusaamatu, kuid toonilt tige-vihane nagu jumalasõna ikka. Õpetaja nägu on aga vagatsevalt-vali, kuigi ta ise on mammona peale maias ja oma kooli näitamise puhul kohe käe raha järele välja sirutab... Lahkun sellest süngest laste vanglast. lk 280


Siin on aeg ainult sajandeiks seisatanud. Ja pole ime, et Maroko medersades astronoomia ja keemia kõrval harrastatakse veel ka astroloogiat ning alkeemiat. lk 346


Istun suure häälega palvetavate või vanaseadust lugevate noormeeste sekka. Keegi ei pane seda pahaks, keegi nagu ei märkakski. Suud käivad, üks silm jälgib pühakirja, teine pidurõivais plikasid tänaval. Olen eesõigustatud seisukorras: mul on mõlemad silmad viimaste vaatlemiseks vabad. lk 352


Näokatteis naised kaubitsevad linna väravais leivaga. Leivad-karaskid on laotatud paljale maale. Kandamitega eeslid tuigerdavad mööda, komistavad leibadele, pillavad need laiali. Naised kisendavad ja korjavad leibu eeslisõnnikust. Ostjad aitavad kaasa ja ostavad edasi. lk 358


Need tutid on märgiks, millisele pühamehele poiss juba sündides on määratud. Kuid ükski pühamees ei kaitse neid lapsi. Nende pead on tihti üleni kärna nagu kübara all. Pimedaina, küürakaina istuvad nad tänava tolmus. On hea, et naised kannavad näokatteid. Siis ei näe nende hirmsaid nahahaigusi. lk 359


Aastal 1685 töötas Versailles's 36 000 meest, hoolimata külmast, lumest ja epideemiaist; inimesi suri nagu kärbseid, kuid see ei peatanud valitsejat ta tujude täitmisel. Just samal ajal piitsutati Meknesis taga Mulay Ismaeli 55-tuhandelist orjakarja, sundides teda looma ikka uusi müüri-kilomeetreid. Ja paarkümmend aastat hiljem suri ka Neeva soil mõnel ööl rohkem töölisi külma kätte, kui neid päeval suudeti juurde hankida. "Peeter nimetas uut pealinna oma "paradiisiks"," ütleb üks vene ajaloolane, "kuid rahvale oli see suureks surnuaiaks." Kuid Peeter I jälgis oma ehitamishoos riiklikke sihte ja Louis XIV vähemalt isiklikku hiilgust ja mõnu. Mulay Ismaelil polnud õieti mingit eesmärki. Tema kirg oli kire enese pärast, nagu ihnurile raha kogumine raha pärast. Tema hiigelehitisi ei vajanud riik ja ta ise ei saanud mahti neis mõnuleda. Ta ei ehitanud, et elada, vaid elas, et ehitada. lk 371


Kuid Algecirase otsused sidusid ometi Prantsusmaa käsi ega lasknud tal vabalt ja avalikult Maroko vallutamisele asuda. Tuli teotseda diplomaatiliste ja majanduslike abinõudega ning oodata põhjusi sõjaliseks vahelesegamiseks. Ja viimased ei jäänudki, eriti hea soovi puhul, tulemata! Nii tapeti 1907. a. algul Marrakešis üks prantsuse arst. See õigustas prantslastel kohe Udžda ja suure tüki Ida-Maroko okupeerimise! Sama aasta suvel tapeti Casablancas märatseva massi poolt üheksa sadama ehitusel olevat eurooplast, kellest viis olid prantslased. Ja otsekohe vallutati see linn ühes tagamaaga! lk 425


See tähendas Maroko iseseisvuse täielikku lõppu. Kuid see tähendas ka prantsuse ja saksa vahekorra lõplikku segiminekut. Tekkis pinevus, mida ei lahendanud enam miski muu kui kolm aastat hiljem alanud ülemaailmne verevalamine. lk 427


Vaene rahvas, vägistatud rahvas, viimse lootusetuseni jõudnud. Seal liiguvad need tudid, käes kardnõud, mis kannavad hispaaniakeelseid silte. Tõepoolest, tublisti on siin töötanud soomusautod, kui bensiininõudest jätkub veel siiamaale kogu rahvale toiduastjaiks... lk 430


Abd el-Krim rõhutas lakkamatult Wilsoni rahvaste enesemääramise punkti ja apelleeris rahvasteliidu poole - muidugi asjata. /---/ Lõpuni purustatud, pidid nad kahe suure riigi jõududele viimaks alla andma. See oli maikuus 1926. Ja nüüd veedab Abd el-Krim kaugel Réunioni saarel prantslaste vangina kurbi pagulaspäevi. lk 433


Teavitus uutest postitustest e-mailile: