James Herne

Ekraanisõltuvusega lapsed


Miks sõltuvus tekib

Ma arvan, et arvutisõltuvus – mida ma nimetaks ekraanisõltuvuseks, et selle alla käiks ka tahvel, nutifon ning võib-olla isegi teler - ei erine oma tekkepõhjustel teistest sõltuvustest. Sõltlasteks saavad madala enesehinnanguga inimesed, et oma enesetunnet tõsta. Sündides on kõikidel inimestel enesehinnang nullpunktis ja see sõltub vanemast, kas ta aitab lapsel enesehinnangut tõstma hakata või seda maha tegema hakata. Kui laps kasvab karmide vanemate käe all või pole vanematel ta vastu huvi, siis ta ei tunne kunagi, et ta inimesena "OK" on. Arvutimängus tunneb ta aga enamuse ajast, et tal pole viga midagi. Mängude arendamise tööstus on üks maailma suurimaid ja seega on selge, et kasutatakse kõiki psühholoogilisi nippe mängijates sõltuvuse tekitamiseks. Et nad kulutaks aega ja raha mängude ning mängulisade peale. Kui te ei kuluta oma lapse jaoks aega, ei kiida teda, siis ta enesehinnang on madal ja tal on seda lihtsam sattuda sõltuvusse mängude lahedast maailmast. Tahan rõhutada, et arvutis mängimine on igati okei, sest see on ilmselgelt ülilahe (mind isiklikult küll ei paelu). Küsimus on selles millal mõistlikust kogusest saab liiga palju.

Kui mu esimene laps sündis, olin 28-aastane ehk liiga noor heaks lapsevanemaks. Olin liiga loll lapsevanemaks - arvasin, et last peab kasvatama käskude ja keeldudega (allutamisega). Selline on ebanormaalne viis oma lapsesse suhtuda. Olin loll. Nüüd tean, et kui lapsega käituda nagu oma parima sõbraga, siis ei teki kunagi olukorda, kus suhe degradeeruks käskude ja allutamiseni. Ehk et siis mu esimesel lapsel ei saanud tekkida tunnet, et ta on OK. Ta tundis, et vanem on OK, aga tema alati süüdi (kuigi vanem enda arust midagi sellist ei taotlenud ja *enda arust* last täielikult armastas). Arvutimängus saab laps punkte ja kuigi neil pole mingit väärtust, jääb punktisaajal mulje, et neil on väärtus. Samal põhjusel on facebook populaarne – kuna pooltel inimestel on enesehinnang kehva, siis iga "Like" annab abi. Annab ju, peaaegu päriselt annab! Arvutimängufirma jagab tasuta punkte ja facebook jagab tasuta laike – "õhu müümine" on alati parim äri olnud. Kui arvutimängus annab programm punkte, siis facebookis "töötame" kõik ise selle punkteandva laikiva programmina facebooki eest.

Enne kui psühholoogia vastu huvi tundma hakkasin, kasutasin ajalise piiramise viisi lapse arvutikasutamisaja kontrolli all hoidmiseks. Tegelikult on see viis vaid seisundi hullemaksminemise takistamiseks ja pole inimese aitamiseks, sest see meetod ei tegele sõltuvuse algpõhjustega. Nüüd veidi targemana tean, et sõltuvuse tekkimise eelduseks on see, et inimene ei tunne, et ta oleks tegija. Madal enesehinnang on lapse puhul loomulik ja on vanema ülesanne seda esimesest päevast alates ülespoole toksima hakata. Kahjuks pole paljudel vanematel aega laste jaoks ja nii ei olegi võimalik lapsel tunda, et ta oleks tähtis. Seega pole tal kuidagi võimalik tunda, et ta on lahe ehk äge ehk tegija. Arvutimängud on aga disainitud seda tunnet tekitama. Kui nad oleksid tagajärgede mõttes realistlikud, siis ei pakuks nad rohkem huvi kui ükskõik mis muu tegevus, aga kuna arvutimängus ei saa elud otsa ja boonust saab ebaproportsionaalselt palju võrreldes kaotustega, siis see on ideaalne koht kus end õnnelikumaks tegemas käia. Hoolimatu lapsevanema jaoks on ekraan ka ideaalne lapsehoidja – tahab ainult ühe kuutasu, aga töötab mitu aastat.

Tuleb aru saada, et madal enesehinnang teeb teismelise elu raskemaks ja kui sinna lisada tüüpiline kuuluvustunde puudumine, siis suhtlemine arvuti vahendusel tundub neile sobivam kui tavaelu sõpradega.

Mu esimese lapse puhul läks asi nii hulluks, et ta üritas ekraanikeelust isegi üle astuda. Läks arvutit teise tuppa kasutama, kus arvas, et ma peale ei satu ja nutifoni kasutas teki all. Ärge imestage, kui seda isegi teie laps magamaminnes praktiseerib! Üritasin selgitada, mis on arvutisõltuvus, aga ta ei suutnud seda juttu taluda, ärritus, vaidles vastu, et ta ei ole sõltlane. Probleemi mittenägemine, eitamine, mängimise varjamine ja päris aus mitteolemine – need käivad selle probleemiga kaasas. Raske on see, et iga madala enesehinnanguga inimene võtab kriitikat (ehk abi) süüdistusena ja nii on keeruline alguses ühele lainele saada. Kui laps hakkab vastu võitlema, siis ise pead jääma rahulikuks, võib-olla sammukese tagasigi astuma, sest eesmärgiks on dialoog. Monoloog võib su ego rahuldada ("ma olen ju vaeva näinud"), aga sa ei saavuta sellega midagi. Ürita lapse usaldus võita, anna talle mõista, et saad aru, et see on äge värk, millega ta seal tegeleb. Sõltuvus on psühholoogiline probleem, mis võtab kontrolli inimese üle - pead seda arvesse võtma ja ei saa endale lubada läbimõtlemata käitumist. Igatahes kui avastate, et laps on keelust üle astunud, siis sellele agressiivselt reageerimisega te ei astu lähemale oma eesmärgile. Igal juhul tuleb oma käitumises jääda targaks, rahulikuks, emotsioone kontrolli all hoidvaks täiskasvanuks.


Kui probleemiga mitte tegeleda

Kui arvutisõltlasest lapse enesehinnangu tõstmisega mitte tegeleda, siis võib temast suuremana mingi hullema asja sõltlane saada. See on arvutisõltuvuse "positiivne" omadus, et ta näitab ära kas teie lapsel on madal enesehinnang ja seetõttu soodumus sõltuvusteks. Arvutisõltuvus on ju veel tühine võrreldes hasartmängu-, alkoholi- või narkosõltuvusega.


Lahendused

Jõudsin selleni, et tundide arvu järgi ekraaniaja piiramine on vale, sest nii ei osale laps probleemi lahendamises, nii on ta vaid haige, keda üritatakse ravida. Psühholoogiliste probleemide lahendamises peab inimene ise osalema. Mida vanemaks laps saab, seda rohkem tuleb seda ka arvesse võtta ning temasse eale vastavalt suhtuda. Teismeline on peaaegu täiskasvanu, temaga ei tohi suhelda nagu väikese lapsega. Iga last tuleb austada, aga teismeline peab seda eriti tunda saama. Ta saab väga hästi aru kuidas temasse suhtutakse. Kui temaga käitutakse nagu väikese lapsega, siis ta ei viitsigi midagi ette võtta ja mängib väikest last ("teen nii nagu sa ütled, ise ei mõtle"). Kui võtate teda võrdväärsena, siis on võimalus, et ta võtab vastu, mida teil talle öelda on. Igatahes loobusin ajalisest keelust ekraanide kasutamisel, et jõuda selleni, et ta ise hakkaks mõtlema, et "ma olen vist tõesti natuke liiga palju ekraanide ees". Ma räägin temaga sellest teemast iga päev, samuti lisan, et see masendab mind, et ta nii palju ekraane vahib. Lisaks rõhun ka vaikselt selle peale, et see teeks mulle head meelt kui ta oma ekraaniaega vähendaks. Loodan natuke selle peale, et ta tahab mulle head meelt teha - oleme ju head sõbrad ja sõprust hoiab koos üksteisele head meelt tegemine. Samal ajal üritan tema enesehinnangut tõsta kiitustega. Oluline on ka vaadata, mida ta arvutis teeb ning natuke kaasa elada kuigi see täiskasvanud täiskasvanu jaoks huvitav pole. Sõjamänge või muid mänge, kus on relvad ja tapmine, ma ei aktsepteeri, muude mängude osas ei ütle midagi. Olen isegi mingeid mõneeuroseid lisasid online-mängudes ostnud, et laps tunneks, et tema soovid lähevad mulle korda. Ma ei usu jäiga poliitika tulemuslikkusesse.

Tuleb mainida, et sõjamängud on sõltlaste tüüpilised mängud, sest mängijate näol on tegemist madala enesehinnanguga inimestega. Madala enesehinnanguga inimestes on alge teiste inimeste vihkamiseks (teismeline ise ei saa sellest veel aru) ja seega on loogiline, et arvutimängus kellegi tapmine võib sõltlasele head meelt teha.

Ekraaniajale ajalise piirangu seadmise idee tuli omal ajal vist ameerika psühholoogidelt. See on loogiline, sest ultrakapitalistlikus ühiskonnas on raha tähtsam kui laps ja selline variant, et soovitada vanematel rohkem laste jaoks olemas olla, ei saa sellises ühiskonnas variantide hulka tekkida. Kuna neil polnudki plaani last sellest "haigusest" ravida, siis oli plaan patsienti stabiilsena hoida ja selleks ajaline piiramine sobib. Eesti on ka liigselt rahale orienteeritud (inimestel pole üksteise jaoks aega), aga tüüpiline euroopalike heaoluühiskondade lähenemine on ikkagi probleemi põhjusest alustada. Ehk antud juhul sellest, kuidas te lapse enesehinnangu nii madalaks olete toksinud.

Ajaline piirang ütleb teismelisele, et "sind ei saa usaldada" ehk et lüüakse tema enesehinnangut veelgi allapoole ja seega suurendatakse vastuvõtlikkust sõltuvustele. Teismelisega käitumine nagu väikese lapsega, teismelisele mõista andmine, et teda ei usaldata, ei pane teismelist vastutust võtma ja seega ta ei saa saada suureks. Aja piiramise süsteem võib olla väikese lapse puhul OK, kuid suurema puhul hakkab vastu töötama ning ühelt süsteemilt teisele üleminek pole niisama lihtne. Kui teil on võimalik oma lapse jaoks alati olemas olla, siis ma soovitaks olemas olla ja ajalise piiramise süsteemi kasutusele kunagi mitte võtta. Kui teismelise mängimist ajaliselt piirata ehk käituda temaga nagu väikese lapsega, siis ei saa sellest sõltuvusest enne lahti kui inimene täisealiseks saab ja tal uued huvid tekivad (loodetavasti siis ikka saab lahti, kuigi see pole garanteeritud). Kellaajaline piirang peaks jääma eriti raskete (lootusetute) juhtumite korral hädaabiks. Ravina keelamine ei toimi. Kui laps ei suuda muid asju teha peale arvutis olemise, siis tuleb arvuti kindlasti lastetoast ära tuua suurde tuppa, et parem ülevaade oleks sellest kui palju ta arvutis on ja mida seal teeb. Lapsele loengu lugemine arvutikasutamise teemal eeldab, et sul endal facebooki- või muud ekraanisõltuvust pole. Laps õpib eeskuju, mitte teoorialoengu järgi. Isegi kui oled seda meelt, et peab olema ajaline piirang (kas sul pole huvi lapsega tegeleda või oled liiga palju laenu võtnud, et lapse jaoks polegi reaalselt aega), siis sea mõistlikud/realistlikud piirangud. Leppige need koos kokku. Pea meeles, et lapsel peab sõnaõigus olema, muidu see pole kokkulepe ja ta ei võta seda tõsiselt.

Ma ei oska öelda kui palju on palju ja kui vähe on vähe, aga kui ekraaniaeg on piiratud ühe tunni peale päevas, siis seda tundub vähe tänapäeva digielu juures. Digielu on nüüd juba päriselu osa. Rõhuta, et ekraaniaeg pole absoluutselt piiratud kui arvutit kasutatakse enese harimiseks. Tuleb küll tõdeda, et mul pole õnnestunud saavutada seda, et laps vikipeediat loeks või muu kasulikuga arvutis tegeleks. Nagu iga sõltlase abistamisprotsessis, ärge oodake kiireid tulemusi.

Arvuti kasutamisaja jälgimisest veelgi olulisem on jälgida, et laps teeks regulaarseid pause. Eriti oluline on, et ta puhkaks silmi ja tõuseks küürusasendist püsti iga veerandtunni tagant. Hiljutine uuring näitas, et järgmise inimpõlve jooksul suureneb vanaduses pimedaks jäävate inimeste arv kolm korda. Kardan, et see juhtub ka minuga, sest olen viimase kümne aasta jooksul täpselt viis korda uued ja võimsamad prillid pidanud ostma (mu töö on alati olnud arvutitöö). Loomulikult pean veerandtunni tagant pausi tegemise rutiinist ka ise kinni. Kuna kella järgi pole sellist asja võimalik tulemuslikult teha, siis mul on enda ja laste arvutitesse netist ostetud programm Wellnomics WorkPace. Enne selle ostmist katsetasin erinevaid tasuta programme, aga need olid täiesti kasutud. Kui programm ajab sind närvi, siis see ei toimi. WorkPace'i puhul saab sättida kuidas ta sind puhkepausist teavitab. Kõike saab ise sättida. Puhkepausi pikkuseks on mul ja lastearvutis pandud 2 minutit, puhkuste intervalliks 15 minutit. Lisaks saab panna päevase ja nädalase piiri (kasutan mõlemat, aga eriti abiks on viimane mu enda puhul tervise hoidmisel). Soovitan kindlasti taolist tarkvara kasutada ja kindlasti tasulist, sest tasuta asjad ei toimi.

Konsulteerisin oma teismelise lapsega, kes oli ajendiks artikli kirjutamisel. Arutasin temaga teemat nagu võrdne võrdsega. Küsisin, et kas mingi muu tegevus suudab ligilähedastki naudingut pakkuda arvutiga mängimisega võrreldes? Selge see, et see peab tõsiselt põnev tegevus olema. Sain ainult ühe vastuse/alternatiivi, aga sellest paremat ei saakski olla – ta ütles, et sõpradega kokkusaamine ja mängimine on sama lahe. Nagu näete, olen tema enesehinnangut kiitmistega suutnud juba niipalju tõsta, et ta otsib mängukaaslasi (varem ta ütles, et keegi ei taha temaga eriti mängida). Ekraanisõltuvusprobleemid on paljudel ja probleem on selles, et teised lapsed ei pruugi tahta toast välja tulla isegi kui kutsutakse. Siia võib juba tõmmata paralleeli suitsetamisega kollektiivis, et näed vaeva, jätad maha, aga kuna enamus on liiga nõrgad oma sõltuvusest loobuma, siis oled üksi.

Nii palju kui vähendad lapsel arvutikasutamist, tuleb juurde pakkuda uusi tegevusi, mis *talle* meeldivad. Kui see uus tegevus ei ole sama põnev kui arvutimäng, siis ära oota, et see toimiks. Niisiis, jah, seda asendustegevust pole lihtne leida. Ma loodan, et te nüüd käsi üles ei tõsta. Alla anda on alati kõige lihtsam, aga allaandja ei saavuta mitte midagi, rääkimata eesmärgi saavutamisest.


Kuidas sõltuvuseni jõudmisest üldse pääseda

Lapse ekraanisõltuvusse sattumine tulevikus sõltub sellest kui palju aega te väikese lapse jaoks kulutate ja seega mu jutust on kasu eelkõige värsketele lapsevanematele. Kui laste ja vanemate vahel on väga head suhted, pole arvutisõltuvus eriti teema. Teise lapse sain kui olin 34 ja tema sai kohe kasvada natuke parema isaga. Ta teab, et ta on tegija, ta ei pea ekraani abil end õnnelikuks tegema. Tal pole nutifoni ja ta pole seda isegi palunud. Klassis on ta oma klapptelefoniga lausa eksklussiivne ja paljud klassikaaslased kiidavad isegi, et stiilne telefon on. Ta teab, et võib mu nutifoni kasutada kui tal peaks tulema soov just selle kaudu juutuubist või teeveekolmpleist midagi vaadata. Ma ei pea kunagi kartma, et ta jääb lõpmata ajaks ekraani taha kinni. See on minu palk selle eest, et olen tema jaoks iga päev olemas olnud.


Aita last!

Lapse ekraanisõltuvus on vanema süü. Esiteks pole vanem lapse jaoks piisavalt olemas olnud, teiseks pole tema enesehinnangut asjalike kiitustega tõstnud ja kolmandaks on ostnud talle nutitelefoni. Vahet pole, kas nutifoni ostis lapsele sellepärast, et endale vaba aega osta või seetõttu, et "kõigil on". "Kõik teevad nii" põhimõte on tegelikult ebanormaalne. Asja tuleb teha sellepärast, et asjal on mõte, mitte sellepärast, et teised nii teevad. Ärgem unustagem, et kunagi sai kasvada ka natsipartei, sest et inimesed tegid nii "nagu kõik teevad". Me teame selle hinda, mis juhtub kui mõtlemata teha nii nagu "kõik" teevad. Ja sisemas me teame ju alati kui asi õige pole.

Vanem on ise oma lapse ekraanisõltuvuse tekitanud ja kui tahate olukorda parandada, siis ärge süüdistage last, vaid võtke natuke aega tema jaoks iga päev järgmise paari aasta jooksul. Enesehinnagu tõus aitab ta sellest jamast välja. Ja enesehinnangu tõstmisega te ei aita teda ainult sõltuvustest pääseda vaid muudate terve ta elu paremaks ja see peegeldub temalt teile tagasi.



Jaga & kommenteeri: fb.com/jamesherne.ee 
E-mail: jh@jamesherne.ee. Kriitika aitab suunda korrigeerida ja kiitus lisab jõudu. Eriti hindan esimest, aga loomulikult armastan ka teist. 
Teavitus uutest postitustest e-mailile: